Võltseurorealism eksitab

Kalev Kukk 04. juuli 2001, 00:00

Mis on mõistlik, tuleb enamasti niikuinii. See on põhjus, miks mõistlike ettevõtmiste toetajad jäävad rahulikel aegadel vähemusse iga masti eitajate kõrval. Loomulikult puudutab see ka liitumist Euroopa Liiduga. Kaevatakse küll info vähesuse (mõõdukad pessimistid), küll rahvuslike huvide reetmise ja Eesti mahamüümise üle (räigem vastasrind).

Kui selline vastuseis lähtub n-ö normaalsest opositsioonilisusest, mis on igas arenevas ühiskonnas teretulnud, pole sellele suurt midagi ette heita. Kui seda teevad need, kes näevad oma isiklikku turuni??i permanentses eitamises, kisub asi künismi.

Vahest siit tasub otsida ka erinevusi kas või Uno Silbergi ja Ivar Raigi europessimismi vahel. Vähemalt kõrvaltvaatajale tundub neist esimene esindavat europessimismi isiklikest veendumustest, teine seevastu, olles mingeil põhjusil kunagi enda veetud euroreelt tõugatu, isiklikest kibestumistest lähtuvalt.

Tuleb tunnistada, et ELi kiire jõudmise vajalikkuse tõestamine pole sugugi lihtne. Loomulikult võib siin välja mõelda kõikvõimalikke kvantitatiivseid mudeleid-mõõdupuid. Kahjuks jäävad need parameetrite valikust johtuvalt alati subjektiivseiks, nende alusel tehtavad järeldused seega spekulatsioonimaigulisteks.

Mida EL annab, võib kõige paremini tõdeda tänaste liikmesriikide näitel, olgu neiks siis Taani või Iirimaa vastavalt meie kunagise ja tänase eeskujumaana. Selline võrdlus jääb paratamatult igavaks emotsioonidevabaks targutamiseks, järelikult väheveenvaks. Hoopis teisiti on kon-junktuurse eitamise etlemisega. Mida jaburamate argumentidega välja tulla, seda kirglikumalt annab neid esitada.

Europessimistid, kes nimetavad end hellitavalt tasakaalukateks eurorealistideks, süüdistavad neid, kes näeksid Eestit juba lähitulevikus ELis, sallimatuses, tõeste faktide eiramises, vassimises ja tuhandes muus surmapatus. Olgu pealegi, aga taolised etteheited ei tohiks küll tugineda loosunglikkusele ja omapoolsele vassimisele.

Ses suhtes on parimaks näiteks paaril viimasel nädalal Äripäevas ilmunud Uno Silbergi ja Igor Gräzini & Ivar Raigi lood. Eriti viimane, mis esitab raudkindlate argumentidena väiteid, millest ükski pole vettpidav. Kui lugejale meenutatakse, et liitumine ELiga toob endaga kaasa Eesti majanduskeskkonna ja konkurentsivõime halvenemise, tuleks lugejale selgeks teha seegi, et meie kodune majanduskeskkond ja konkurentsivõime annavad täna silmad ette Hollandi ja Iirimaa omale.

Kui kinnitatakse, et liitumine ELiga toob endaga kaasa probleeme just vaesematele inimestele, süüdistatakse valetamises kõiki neid, kes seni on mananud euroopalikus mõistes meie suurt sotsiaalset ebavõrdsust.

Kui räägitakse liitumise vastuolust põhiseadusega, tuleks samavõrra nõuda kõigi Eesti sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide denonsseerimist, sest loobutud on ju ühest osast suveräänsusest.

Kui nn eurorealistid muretsevad meie suhete jahenemise üle Norra, Islandi ja ?veitsiga, kumab sellest loogika ?saagu meie majandussuhtest ELi kuulujatega mis saab, peaasi, et kellegi kolmandaga midagi ei juhtuks?.

Egas midagi, ju on siis ekspordi poolelt vaadatuna 77 protsenti väiksem kui 3,3 protsenti (selline oli nimetatud kahe riikiderühma osatähtsus mullu Eesti ekspordis). Küll aga tuleks tõepoolest koos Gräzini ja Raigiga südant valutada suhete pärast Läti ja Leeduga, kui me erinevalt neist osutume väljapoole ELi jäänuks.

Enesestmõistetavalt võivad Gräzin & Raig süüdistada Mati Klaari olematus pravdalikus kõnepruugis, ainult kas seda tasub ikka teha ehtsa arnoldveimerliku sõnakasutusega? Samast marksistlikust minevikust pärinevad ka Silbergi ähvardamised ELi imperialistlike taotluste ja koloniseerimispüüuga.

___________________________________________

Euroallutajate eesmärgid Göteborgi eel/järel

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 11:41
    Otsi:

    Ava täpsem otsing