Vesi teeb suurt raha

USA New Yorgi osariiki ja Kanada Ontario provintsi eraldav Niagara on suhteliselt noor jõgi, eksisteerides oma praegusel kujul alles viimased 12 000 aastat. Jõgi on lühike isegi Eesti mastaapides ? vaid 56 km, kuid hiiglaslik veehulk tagab Niagarale jugade edetabelis Aafrikas asuva Victoria järel teise koha.

Niagara jõgi ühendab omavahel Erie ja Ontario järve. Kahe järve kõrguste erinevus on 99 meetrit, sellest pisut üle poole langeb jugade arvele. Kuni Niagara joa kärestikeni langeb jõgi vaid 2,7 m võrra. Tänu kanalitele ja lüüsidele on jõgi ka laevatatav.

Igal aastal saabub juga imetlema 12 miljonit turisti üle kogu maailma ning just juga on see, mille arvel korraga kahes riigis ? USAs ja Kanadas ? asuv Niagara Fallsi nime kandev linnake elab.

Niagara Falls meenutab mõnevõrra Narvat-Jaanilinna. Tõsi, sarnast on vaid nii palju, et mõlemal juhul on tegu piirilinnadega, mida eristab jõgi. Kõik muu on aga erinev. Kui Narvas tuletavad mõlemad riigid meelde, et tegu piiriga, siis sorava inglise keele korral võib Kanadasse sisse sõita põhimõtteliselt ka ilma igasuguste paberiteta. Iseasi, kui hiljem kohapeal ametivõimudega pistmist olema juhtub ja selgub, et viisat pole.

Niagara juga pole alati asunud tema praeguses asukohas. Umbes 12 000 aastat tagasi asus see 11 km praegusest asukohast allavoolu, umbes praeguse Lewistoni kohal. Kuni eelmise sajandi viiekümnendate aastateni liikus juga aastas keskmiselt 1 meetri ülespoole. Hüdroelektrijaamade rajamine on erosiooni aeglustanud, hetkel sööb juga end 10 aastaga vaid 30 cm edasi.

Viimased 500 aastat on jugasid tegelikult kaks ? kõrgem, kuid kitsam American Falls ning hobuserauakujuline Canadian Falls. Kaht juga eraldab USA-le kuuluv Goat Island. Tegelikult eksisteerib ka kolmas juga ? seda niret kutsutakse Bridal Veil Falls ehk siis Pruudiloori joaks, aga seda ei pane enamik külastajaid tähelegi.

Kuulsam on 52 m kõrgune Kanada juga, mida tema kuju tõttu ka Hobuseraua joaks kutsutakse. Vesi kukub 675 m pikkusel joonel. Ameerika juga on vaatamata sellele, et ta on kõrgem (56 m), hoopis tagasihoidlikum. Ta on oma Kanada konkurendist ligi kaks korda kitsam ning tema kaudu langeb vaid 10% kogu Niagara joa veest.

Igas sekundis langeb joalt alla enam kui 3000 kuupmeetrit vett. Tegelikkuses voolab Niagara jões sekundis üle 6000 m³ vett, kuid pool sellest suunatakse USA ja Kanada elektrijaamadesse.

Nii USA kui Kanada teevad joaga suurt raha ? seda nii turismi, transpordi kui energeetika alal. Maist kuni oktoobrini pakutakse turistidele võimalust jalgsi joa alla minna, keset veemöllu saab sõita laevaga ning kogu ilu saab ka kopterist vaadata. Laevad väljuvad maist oktoobrini mõlemalt kaldalt iga 15?30 minuti järel ning pilet maksab 150 krooni ringis. Nii laevareisijad kui jalutajad saavad mälestuseks vihmakeebi ? laevnikel on seljas sinised, kose all jalutajatel kollased vihmakeebid ? ju selleks, et vettekukkumise korral teada oleks, kummalt firmalt kahjutasu nõuda!

Autohullus Ameerikas tuleb suurem osa külastajaid kohale loomulikult autoga. Tasuta parkimiskoha otsimisega aega raisata ei maksa, targem on küsitud 5 USD ära maksta ja parkimiskoha otsimiseks kuluva aja arvel juga vaadata.

Pargis jalutamine ja joale pilgu heitmine ei maksa midagi. Pargis püüavad pilku hädaabi telefonid. Vee voolukiirust arvestades neist vaevalt vettekukkunule enam abi on. Ehkki ? ajaloos on küllaga näiteid surmapõlguritest, kes sellest veemöllust eluga välja tulnud.

Kanada-poolsel kaldal asuva Skylon Toweri 238 m kõrguselt vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade mõlemale joale. Loomulikult pääseb seda vaadet nautima pärast rahakoti kergendamist, täiskasvanud maksavad pisut üle 8 dollari, lapsed pisut üle 5 dollari.

Suurepärane vaade joale avaneb ka vahetult joa juures asuvalt Vikerkaare sillalt, seegi on tasuline (suurte sildade ületamine ongi Põhja-Ameerikas reeglina tasuline, see ei sõltu joa olemasolust). Eesti passiga turist ei tohiks unustada, et silla ületus tähendab ka USA-Kanada piiri ületamist ning nii USA kui Kanada nõuavad viisat!

Ehkki konkurentsitult on Niagara vaatamisväärsuseks number üks juga, on sealkandis vaatamist enamgi. Kanada-poolsest Niagara Fallsist suundub kaunis pargitee jõesuudmes asuvasse koloniaalstiilis linnakesse Niagara-on-the-Lake. Et jõgi oli omal ajal tähtis sõjaline objekt (19. sajandi alguses pidasid USA ning Inglismaa sealkandis maha verise sõja), asub jõe ääres neli heas korras kindlust. Niagara Fallsis võib tutvuda ühe Põhja-Ameerika suurima liblikakollektsiooniga (ligikaudu 2000 elus liblikat), külastada vahakujude muuseumi, dinosauruste parki, delfinaariumi, sõita rippraudteega jõe kohal või kiirkaatriga kärestikel jpm.

Räägitakse legendi esmakordselt Niagara joa äärde jõudnud kõrbeelanikest, kes veemassi jahmunult vaatasid ning joa juurest enne lahkuma ei nõustunud, kui vesi otsa saab ? kuna nad olid harjunud veepuudusega, ei mahtunud neile kuidagi pähe, et vesi muudkui voolab ja voolab.

Tegelikkuses on lähiajaloost teada üks joa kuivaks jäämise juhus. 30. märtsil 1848. aastal ummistasid tugevad vastuvoolu puhuvad tuuled jõe jääpankadega ning vesi ei pääsenud allavoolu. Normaalne olukord taastus järgmisel päeval.

Autor: Tõnu Ojala