Linlane ihkab turvalist maakodu

Eestimaa suvilaturu võib jaotada kaheks. Üks suvilate ja maakodude turuosa toimib Tallinnas ja selle lähiümbruses asuvates suvilaühistutes. Üldjuhul jäävad nende suvemajade kruntide suurused vahemikku 800?2000 m² ja suvilad sobivad enamasti ainult suviseks elamiseks. Selliste suvemajade turul on nõudmine ja pakkumine enam-vähem tasakaalus. Nõutavamad on mereäärsed piirkonnad, kus suvemaja (ehitatud 1970.?1980. aastatel) hind jääb vahemikku 200 000?300 000 krooni. Hinnatuim on Viimsi poolsaar, kus hinnatase ulatub vähemalt 400 000?500 000 kroonini. Tallinnast sisemaa poole jäävates suvilapiirkondades, näiteks Kiisal ja Laitses, on hinnad 100 000?150 000 krooni piirimaal. Kindlasti toimub ka kallimate hindadega tehinguid, kuid siis peab olema suvila või selle asukoht millegi poolest eriline. Kui suvila on soojustatud, varustatud korralike kommunikatsioonidega ja sobib aastaringseks elamiseks, on hinnatase kõrgem, samuti on aastaringsete suvilate järele nõudlus pakkumisest suurem.

Teine turuosa toimib praktiliselt üle kogu Eesti ning see hõlmab talumaju ja maakodusid, mida soovitakse soetada suvilaks või väljasõidukohaks. Eestimaal on tunda üha kasvavat nõudlust talukohtade ja maamajade järele ning sellest lähtuvalt kerkivad ka nende hinnad. Enamasti soovitakse osta maakodu Tallinnast kuni 100 kilomeetri kaugusele, et sealt saaks suvisel ajal tööpäeva hommikul linna tööle jõuda. Samas paneb mere või siseveekogu lähedus ja stiilne talukoht inimesi otsustama ka mõne kaugema paiga kasuks.

Korraliku talumaja, mille põhikonstruktsioonid on korras ja katus vettpidav, hinnatase jääb 100 000?200 000 krooni vahemikku ning kehtib reegel ? mida lähemal Tallinnale, seda kallim. Mereäärsete vanade elamute hinnatase on sellest vahemikust ammu väljunud. Nõudlus suvekodudeks mõeldud majade järele kasvab üha ka Lääne-Eestis ja saartel. Sel aastal on suurenenud huvi Hiiumaa vastu, sest seal on hinnad võrreldes mandri ja Saaremaaga madalamad.

See, kuidas maamaja vandaalide vastu kindlustada või selle väärtust tõsta, on kahe otsaga asi, kuid suvel tasuks selle peale ikkagi mõelda küll. Loogiline on, et maja peaks võimalikult vilets välja nägema, siis ei meelita see ka vargaid ligi. Ega üksikus kohas asuva talu kaitseks ei olegi midagi absoluutselt kindlat võimalik ette võtta, näiteks Ida-Virumaal ei tasu eriti ka naabrite peale loota, sest sageli on just nemad need, kes naabrimehe metsa varastavad. Et inimest usaldada oma varal silma peal hoidma, talle ehk majavõtmed anda jmt, peab teda hästi tundma.

Kõrvalistes maakohtades või metsade keskel seisvate talumajade remontimine on investeering rohkem iseenda heaolu silmas pidades, vara turuväärtust selline renoveerimine olulisel määral ei tõsta, turuhinna paneb paika ikkagi asukoht. Kui maamaja jääb maakonnakeskusest juba üle 15 kilomeetri kaugusele, siis tema turuväärtus ka kõvasti langeb, maja seisukord ega ehitusmaksumus ei oma siis enam määravat tähtsust. Erandid on muidugi Põhja-Eesti mereäärsed piirkonnad, kus on hoopis eraldi hinnaarvestus ning Lõuna-Eesti järvede kallastel seisvad majad, mis võivad eksklusiivse asukoha tõttu olla mõnevõrra rohkem hinnas.

Vanadel, juba üle viiekümne aasta vanustel taluhoonetel lasevad enamasti katused vihma läbi, vahetamist vajavad ka seina alumised palgid ? selliste remonditöödega võib muidugi suvel jõudumööda tegeleda. Kindlustamine kaitseb kindlasti vara, kuigi ka siin kerkib küsimus, kuivõrd heal meelel kindlustusfirmad vanu, üksikus kohas asuvaid puitehitisi kindlustada võtavad. Pealegi, kui nendes ainult suvel elatakse. Tavaliselt nõutakse sellistel puhkudel suhteliselt kõrget koefitsienti, mis teeb kindlustamise üle jõu käivalt kalliks. Kuid eks mingi raha õnnetuse korral ikka tagasi saab.

Autor: Ain Kurvits