Suur kala on jäänud püüdmata

AS Grüne Fee Eesti tegevjuht Raivo Külasepp läks kohe pärast ülikooli lõppu Luunja sovhoosi aiandisse elektriinseneriks ja sellest ajast alates on ta Luunjale truuks jäänud.

Sellest hoolimata arvab ta, et tema elu ei ole vaid ühes ettevõttes töötades monotoonseks muutunud, sest firma on pidevalt arenenud. Aga kahekümne aasta pärast ta enam samal ametipostil ei istu, arvab Külasepp, sest väga pikalt ühel kohal töötades jääks ettevõte oma juhisse kinni.

Kui alguses oli firma väike, tuli küll tegeleda kõige, sealhulgas ka agronoomiaalaste probleemidega. Eriti siis, kui uut tüüpi tehnoloogiat oli vaja juurutada. Aga nüüd on töölõigud kasvanud nii suureks, et seal on eesotsas töölõigu juhid ning minule jääb enam erinevate töövaldkondade koordineerimine.

Koordineerimine on kindlasti üks oluline valdkond, aga nagu ka Äripäevas paljud juhid on kurtnud, on kvaliteetse tööjõu probleem suur pea igas valdkonnas ? seega ei saa praegusel ajahetkel veel alahinnata kontrollimise funktsiooni.

Me oleme olnud väike firma, kus peamised asjad on sõltunud kahest-kolmest inimesest. Ärakäimine on olnud suhteliselt raske ? on tekitanud tõsise augu. Et firma on nüüdseks arenenud ja ühe inimese puudumine ei ole enam nii oluline, siis arvan, et minu jaoks on ärakäimise aeg veel tulemas. Siiani olen pigem iseõppija olnud ? kättesaadava kirjanduse ja kõigi nende allikate baasil, mida kaasaegne infotehnoloogia pakub. Ei saa alahinnata ka seda teadmiste- ja kogemustepagasit, mida on kaasa toonud Soome osapool. Kapitalism tõi meile ka tüüpilise plaanimajanduse ? meil on aasta alguseks plaan paika pandud ja iga kuu lõpul kontrollime ka kuuplaani täitmist. Samas ei pruugi täitmine olla alati garanteeritud. Meil on selline tootmisvaldkond, kus on võimalik enam-vähem prognoosida toodangu hulka, aga mitte hinda, mis sõltub maailmaturu hinnast. Kurk võib ühel talvel maksta 15 krooni ja järgmisel talvel 40 krooni kilo.

Üldiselt tulevad otsused ühiselt ? strateegia pannakse ühiselt paika. Samas on arvestatud algusest peale, et kohalikke olusid tunnevad eestlased paremini. Ei saa alati ühest riigist võtta kõike head ja tuua üks-ühele teise riiki üle. Õnneks saadi sellest üpris ruttu aru.

Ehk sõltub see iseloomust ? igas äris peab aeg-ajalt riskima, aga mõnikord on ehk natuke vähe riskitud ja mindud kindla peale välja. Suur kala on jäänud püüdmata, aga teiselt poolt on see taganud firma arengu stabiilsuse.

Hetkel on küll kurk peamiseks toodanguartikliks. Ise arvame, et uute toodete (maitse- ja salatitaimed potis) turuletoomisega peaks muutuma inimeste toitumistavad. On näha, et tasapisi muudatused toimuvad, aga tarbija on küllaltki konservatiivne. Võib-olla ei ole läinud nii kiiresti, nagu oleme lootnud, aga samas ei tahaks jääda ainult monokultuurile pidama. Üldiselt tuleb uute kultuuridega palju tööd teha ja ka kahjumit kannatada. Me ei tea kunagi ette, kui palju turg on hetkel valmis toodangut vastu võtma.

Firmasiseselt on jälle olnud selline arutelu: hulgikaupmehed kutsuvad kurki Luunja kurgiks ja paar aastat oleme olnud päris tõsise dilemma ees, kas peaksime võtma midagi tõsist ette ning muutma oma kaubamärki, et teavitada täpsemalt inimesi toodangu päritolust. Praeguseks on aga kaubamärk vist nõnda tuntud, et muudatuste tegemiseks pole sobivaim hetk.

Üks selline kultuur, millest võiks rääkida, on ehk tomatikasvatuse taastamine. Samas hoiame silmad lahti ja vaatame kõiki uusi kultuure, mis kõne alla võiksid tulla. Näiteks maailma kõige suurema kasvuhoonepinnaga maal Hollandis on köögiviljadest suurim pind paprika, mitte kurgi või tomati all.

Otsustamisest alates aastaga. Probleem on pigem pinnas, mille dikteerib turg. Näiteks kurki oli esimesel aastal üks hektar, siis kaks hektarit. Siis investeerisime juba tehnoloogiasse ning 1993. aastaga võrreldes on meie saagikus tõusnud üle kahe korra ? eelmisel aastal saime esmakordselt üle 100 kg/m² kohta.

Laias laastus võiks öelda, et kolmandik sõltub tööjõust, kolmandik tehnoloogiast ja kolmandik muudest teguritest nagu töökorraldus jms.

Strateegia on selline, et niipalju kui Eesti turg vastu võtab, jääb kõik siia. Ülejääv 15?20% läheb tänu vabakaubandusleppele Lätti ja Leetu. Samas võib öelda, et meie inimese toitumisharjumused on kiiremini muutunud kui Lätis ja Leedus.

Kindlasti oleks seda aega pidanud rohkem jätkuma. Kodused muidugi rahul ei ole. Aga arvan, et stabiilsemad ajad on tulemas, kus kergemalt võib hingata.

Just täna esitasin ise sama küsimuse personalivalikul, nüüd esitate teie mulle. Üks on ehk tasakaalukus, teine ? oskus ka teisi ära kuulata. Ehk ka sihikindlus.

Ei, tegelikult oli ainult üks kardinaalne muutus ? see oli sotsialismist kapitalismi astumine. Kõik muud muudatused on olnud ellujäämisvõitlus turumajanduse tingimustes, sest põllumajandusel on siiski rasked ajad olnud.

Autor: Õnne Pärl