Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Suure Seitsme päevakord

20. juuli 2001, 00:00

Täna kogunevad G7 liidrid Genovas, kus tähelepanu koondatakse aeglustuvale globaalmajandusele. Tõenäoliselt tunnustavad nad Ameerika Föderaalreservi jõuliste sammude astumist selle vastu võitlemisel ning hoiduvad mainimast selle vastutust majanduslanguse eest.

Nad vihjavad laienevale tegevusele Euroopas, kuid ei talla Euroopa Keskpanga varvastel. Jaapan uuendab oma struktuursete reformide kohustust ja kuigi need kohustused on usutavamad kui varem, libisevad kõik liidrid üle faktist, et nende reformide lühiajalised tagajärjed võivad olla negatiivsed.

Lühiajalised huvid ei tohiks aga hajutada G7 tähelepanu pikaajalistes küsimustes. Neist kõige olulisem on põhja ja lõuna vaheliste majanduspoliitikate koordineerimine, kuna maailm seisab siin silmitsi pikaajalise kriisiga.

Enne kui pöörduda selle poole, mida tuleks teha, lubatagu mul esmalt öelda ?braavo? võlavabastusele, mille sätestas möödunudaastane G7 kohtumine. See on end kenasti ära tasunud. Rohem kui 20 riiki said võlavabastuse. Jälgisin aastaid, kuidas IMF võlavabastusega viivitab ja vaid vähesed maad tõketest üle saavad. Paljud riigid vajavad ikka veel võlavabastust. Ilma jätkuva surveta maailma rikastelt riikidelt, võivad tõkked taas kerkida. Samavõrra tähtsad on teenekad riigid, kes ei vasta kehtivatele vabastusstandarditele. Kas nt Indoneesia peaks saama vabastuse ainult juhul kui tema tulu jätkuvalt langeb?

Kindlasti kuulub mõningane süü Indoneesia olukorras IMFile. IMFi poliitika on tõuganud Indoneesia depressiooni. Mõtlematu katse restruktureerida finantssüsteemi viis pangarünnakuteni. Toiduvarude kärpimine viis mässudeni. Kapitalituru liberaliseerimine jättis riigi kaitseta lühiajalise kapitali ebapüsivuse vastu.

Võib tuua palju näiteid selle kohta, kuidas laenuandja ja laenuvõtja on võrdselt süüdi: kes peaks nt kandma kahjud veevarustusprojekti puhul, mis peatati pärast seda, kui leiti, et see mõjub kahjustavalt haruldasele kärnkonnale? Kas vaene laenuvõtja riik peaks võtma kulutused enda kanda, või peaks seda tegema laenuandja, kes ei suutnud ette valmistada aruannet projekti mõju kohta keskkonnale? Kaine võlavabastuspoliitika kujundamine ei saa olema kerge, kuid G7 ei saa jääda eelmise aasta loorberitele puhkama.

Teiseks on globaalne kaubandussüsteem raskustes. Vabakaubandust jutlustatakse evangeeliumina kõikjal, kuid näib nagu ei kuuleks rikkad riigid nende endi sõnumit: nende turud jäävad suletuks paljudele arenguriikide eksportkaupadele; nad subsideerivad massiliselt põllumajandust, muutes arenguriikide konkureerimise võimatuks.

Üle kõige valitsevad majanduslikud erihuvid, jättes kõrvale hoolika balansseerimise, mis on majandus-ja sotsiaalpoliitika märk edukates demokraatiates. 1994.a Uruguay voor kehtestas nt intellektuaalse omandi korra, mis seadis tootjate huvid tarbijate huvidest ettepoole. Farmaatsiaettevõtted nõudsid oma õigusi isegi siis, kui see mõistis hukka vaeseid AIDSi ohvreid. Võitis lõpuks globaalne tsiviilühiskond, kuid intellektuaalse omandi kord jääb muutmata. Ees on uued lahingud.

Mõned arutluse all olevad uued kaubandus-ja investeerimislepped kavatsevad minna veelgi kaugemale, lubades jätta kõrvale siseriiklikud seadused hoolimata nende mistahes voorustest selleks, et edendada rahvusvahelisi kauba-ja teenustevooge.

Kaubandus võib olla võimas majandusliku kasvu edendaja ning majanduslikku kasvu vajavad hädasti postkommunistlikud ja arenguriigid. Iroonia seisneb selles, et samal ajal kui G7 toetab kaubanduspäevakorda mõnes valdkonnas liiga tugevalt, ei tee ta seda piisavalt teistes valdkondades. See on midagi, mida rikkad riigid saaksid teha üleöö: avada turud täielikult ning otsekohe kõigile kaupadele ja teenustele (v.a relvad) maailma vaeseimatest riikidest. Muidugi tuleb sel juhul tasuda esialgsed kulud, ent arvestades maailma rikkaimate riikide tugevust, kohanevad nad kergesti.

Kahjuks on mõned hääled mitmepoolsetes majandusinstitutsioonides valjemad kui teised. Nii jõuame kolmanda probleemi?i: demokratiseerida IMF ja Maailmapank. Erihuvid ja rikaste riikide huvid on liiga domineerivad. Kui G7 riikides arutletakse majandusküsimuste üle, ei räägi ainult rahandusministrid ja keskpankurid.

Enamus G7 liidreid on kodus pühendunud võimutseva riigi ja vabakonkurentsimajanduse vahelise ala uurimisele. Isegi kui keskne osa kuulub turgudele, on valitsusele jäetud tähtis roll. Kahjuks hälbivad mitmepoolsed majandusorganisatsioonid sageli demokraatilkest printsiipidest ? hääleõiguse määramisel, esindamisel ning läbipaistvuse puudumises, mis on läbiv paljudes nende tegemistes. Siiski sekkuvad nad vabalt demokraatlikesse protsessidesse riikides, mida nad peaks eeldatavasti aitama.

Väljakutsed on suured. Mõned G-7 juhid näevad neid reforme liiga valulikena. Kuid meil kõigil on palju kaotada, kui nad ei pöördu nimetatud küsimuste poole, sest need on probleemid, mis määravad globaalmajanduse tulevikku.

Joseph Stiglitz on Stanfordi ülikooli majandusprofessor. Ta oli ka USA presidendi Bill Clintoni majandusnõunik

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:44
Otsi:

Ava täpsem otsing