Kyoto lepe vaid poolik võit

Kyoto kliimakokkuleppe päästmine ainsa superriigi vastuseisust hoolimata oli kindlasti rahvusvahelise koostöö ning Euroopa Liidu kui leppe eestvedaja triumf. See ei või aga saada eesmärgiks omaette, mis eirab majanduslikku reaalsust ning seab ohtu leppe tegeliku kasuteguri.

Ilma USAta, mis on suurim saastaja, ning ilma kohustavate piiranguteta on võit poolik. Just vabatahtlikkuse printsiibi ?nahka? läks 1992.a Rio de Janeiros esmakordselt seatud eesmärk tööstusriikide heitmete piiramiseks. 1997.a Kyoto leppega loodeti kinnitada siduvad kohustused, kuid taas jäid tooni andma erihuvid ? kellel on kaitsta söetööstuse tulevik, kes kardab naftarikkuse kahanemist, kui fossiilsete kütuste põletamine väheneb.

Bonni kompromissi ?paindlike meetmete? kurioosseim tulemus on Kanada, mis tänu süsihappegaasi ?neelavate? metsade arvestamisele võib heitmeid nüüd suurendada. Kliima soojenemist põhjustavate gaaside tegeliku piiramise asemel on oodata vilgast kauplemist saastekvootide turul ? reaalselt jäi Kyoto eesmärgist alles napp kolmandik.

EL andis leppe päästmiseks järele kõigis algsetes põhinõudmistes, põhjustades nurinat tööstusringkondadelt ? Euroopal pole vara teistele riikidele loovutatud konkurentsieeliste kinnimaksmiseks. Niisama vastuoluline on Euroopa energiapoliitika, kus üheltpoolt võetakse kohustusi heitmete piiramiseks, teisalt suletakse maailma töökindlamaid tuumareaktoreid.

Siiski on Bonni kliimakonverentsil suur sümboolne tähtsus ? esmakordselt on maailma riigid võtnud konkreetsed kohustused energiatarbimist piirata. Samas pole lepe veel kindlal kursil, osad riigid jäävad kindlasti jalgu järele vedama oodates USA ühinemist. Pärast Bonni pole koostöö võibolla enam nii lihtne, ehkki ka USA lubab jätkata jõupingutusi heitmete piiramiseks.