Pudru ja kapsad ehk kõik algab mõistetest

25. juuli 2001, 00:00

Kui kohe alguses ei lepita kokku mõistes, ei tule ka heast väitlusest midagi välja. Sama kehtib ka euroväitluse kohta Eestis. Eriti suur segadus valitseb euroväitluse osapoolte määratlemisel. Tulemus on europudru ja kapsad. Viimati hiilgas sisutu sõnamänguga ja võltssiltidega Kalev Kukk oma artiklis ?Võltseurorealism eksitab? (ÄP 04.07.).

Tegelikult on euroväitluse osapoolte ring lai. Olen mõni aeg tagasi välja pakkunud ühe võimaliku euroväitluse viie osapoolega tüpoloogia.

Euroväitluse esimene osapool on ?euroallutajad? ehk ELi pooldajad, kelle ülemaste on otsesed ?Eesti riigi mahamüüjad?, need kes ei ole lojaalsed ja ei seisa mitte Eesti riigi huvide eest vaid ajavad ELi või ka rahvusvaheliste organisatsioonide ?asja?. Eriti iseloomulik on see kõrgpoliitikutele ja riigiametnikele. Euroallutajate alamastme esindajad on järgnevad.

Eurofundamentalist (-absolutist), kelle arvates on Brüsseli ettekirjutused täitmiseks ja liitumine paratamatu. Euroratsionalist on eelmisest tüübist arukam töömesilane, kes püüab välja tuua euroliitumise positiivseid tagajärgi. Ta usub, et positiivsed tagajärjed kaaluvad negatiivsed üles.

Mõõdukas eurooptimist otsib teid liitu kuulumise negatiivsete tagajärgede pehmendamiseks. Europessimist on aga pettunud euroratsionalist ja üleküpsenud mõõdukas eurooptimist, leides euroliitumisest rohkem negatiivseid, kui positiivseid tagajärgi, suutmata samas olukorda parandada.

Eurorealist pole liha ega kala, on äraootaval seisukohal. Euroinstrumentalisti (-konstruktivist) arvates astub Eesti liitu selleks, et tema ise saaks ajada seal ?oma asja?. Nende hulka kuulumine on enamiku poliitikute ja ametnike unelm.

Mõõdukas euroskeptik on aga silmad lahti teinu ja seetõttu valesse parteisse, ametkonda või seltskonda sattunud kodanik, poliitik või ametnik, osaliselt ka ajakirjandus ja haritlaskond.

Siia kuuluvad lisaks ka europooldajate nn. ?oma mehed? valijate häälte püüdmiseks, kes oleks nagu rahva silmis ELi vastu, aga siiski ustavad parteisõdurid.

Teine osapool on ?euroallutatud?, ehk esimese seltskonna poolt juba mõjutatud, kes usuvad kinnisilmi müüte liitumise paratamatusest ja kasulikkusest. Kolmanda osapoole moodustab nn vahepuhver ehk ?euroallutatavad? ? kõik, kes ei ole veel oma otsust teinud ELi osas

Neljanda osapoole moodustab alles eurojaatajate vastaspool ? ?euroallumatud?, ehk need, kes on ustavad põhiseaduslikule korrale, kaitsevad Eesti põhiseadust ning sellest tulenevalt Eesti iseseisvust ja sõltumatust. Tüpoloogilisel euroeituse skaalal on neid võimalik liigendada järgnevalt:

Passiivne euroskeptik hindab Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse aadet, kuid on paindliku olemise ja kahtleva suhtumisega, ühiskondlikult tavaliselt passiivne kõhkleja. Aktiivne euroskeptik on ühiskondlikult aktiivne kõhkleja. Tavaliselt liitunud euroskeptilistesse ühendustesse või organisatsioonidesse. Siia kuulub suurem osa nendest, kes julgevad avaldada avalikult oma arvamust ja seisukohti ELiga liitumisega kaasnevatest ohtudest.

ELiga liitumise vastane on nii ühiskondlikult kui ka suures osas poliitiliselt aktiivne Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse eest seisja. Siia kuuluvad need, kes julgevad avaldada nii avalikult kui ka poliitiliselt oma arvamust ELiga kaasnevatest ohtudest ning seniste euromüütide emotsionaalsusest, ekslikkusest või isegi valelikkusest.

Viimase ehk viienda seltskonna moodustavad ?euroignorandid? ehk europropagandale allumatud, kellele ei lähe arutlus EList või sellega liitumisest isegi mitte korda.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing