Kas Venemaa majandust ähvardab uus krahh?

Peale pisut rohkem kui kahte aastat naftahindade ja ekspordi kasvu on Venemaa majanduses taas näha murettekitavaid ilmingud. Majanduskasv aeglustus 2001. a I kv ja inflatsioon kiireneb. Tarbijahindade kasv aasta lõikes on juba 25%, mis ületab valitsuse lubatu rohkem kui kahekordselt ja mida tundub olevat raske ohjeldada.

Sellist finantskriisi nagu 1998. a lähitulevikus ei tule. Nafta- ja gaasieksport tagavad, et Venemaa kaubandusülejääk kasvab 5 miljardit dollarit kuus. Keskpanga valuutareservid moodustavad 34 miljardit dollarit, mis on piisav, et maksta välisvõlg ja kaitsta rublat spekulatiivsete rünnakute eest.

Siiski rõhutab aeglustuv kasv ja suurenev inflatsioon seda, et Venemaa on maha mänginud suurepärase võimaluse käivitada strukturaalsed reformid, mis on finantskriisi vältimiseks hädavajalikud.

Võtame näiteks inflatsiooni. Ehkki valitsus oli hiljuti sunnitud tõstma oma ametlikku inflatsiooniprognoosi 14?16% tasemeni, on halva mängu juures tehtud head nägu. Valitsusringkonnad väidavad, et praegune hinnatõus on midagi muud kui aastatel 1996-1997 kui toimus raha juurdetrükkimine.

Venemaa praeguse inflatsioonipuhangu on tekitatud tugevalt hilinenud elektri-, ühistranspordi-, telekommunikatsiooni- ja munitsipaalteenuste hindade vabakslaskmine. Kuid hindade liberaliseerimine on ainult esimene samm suurte ja ebaefektiivsete ettevõtete restruktureerimisel ning ei ole veel kindel, et restruktureerimine kiiresti läbi viiakse. Näiteks valitsuse kinnitatud Venemaa raudteede reformimise kava toetab raudteedeminister Nikolai Aksjonenko huve, kes tahab lükata kõik ümberkorraldused 2006. aastasse.

Putini kavatsus indekseerida palgad alates käesolevast aastast tekitab ohu, et hindade vabastamine lisab inflatsioonile hoogu. Isegi juhul kui Venemaal õnnestub vältida palkade ja hindade nõiaringi sattumist, peab ta lahendama välisvaluuta massilise sissevoolu probleemi, mis on omakorda üks inflatsiooni suurendav tegur.

Kehtivad dekreedid nõuavad nimelt, et eksportöörid peavad 75% oma valuutatuludest konverteerima keskpangas rubladeks. See ongi põhjus, miks keskpanga valuutareservid on kiiresti kasvanud. Kuna valitsus ei taha emiteerida pika-ajalisi võlakirju, tähendab kaubandusülejääk automaatselt rahamassi kiiret kasvu, mis möödunud aastal moodustas 62%.

Loomulikult ei ole rahapakkumise kasv probleem niikaua kuni see on vastavuses majanduskasvu ja nõudlusega raha järele. Kahjuks Venemaal asjad nii hästi ei ole: kui 2000. a suurenes SKT 8,3% võrra, oli käesoleva aasta I kv kasv peaaegu poole väiksem ehk 4,2%. Lisaks sellele on märke, et ettevõtted, mis ei suuda taluda kasvavaid energiahindasid võtavad jälle kasutusele bartertehingud. Peale kahte aastat on suurenema hakanud ka palgavõlad. Nõudlus raha järele langeb, kuid välisvaluuta sissevool jätkub tasakaalustamatult. Keskpank ei saa aga rubla reaalkurssi niisama lihtsalt tõsta, sest see võiks anda majanduskasvule veelgi suurema hoobi.

Ehkki keskpank on lubanud langetada rubla nominaalväärtust dollari suhtes käesoleval aastal 3,9%, saavutas suur sisemajanduse inflatsioon seda, et mai lõpuks oli rubla reaalväärtus kasvanud 5,5% (2000. aastal 16%). Putini üleskutset lõdvendada piiranguid valuutatuludelt, millel on ka eksportööride toetus, kes ootavad rubla devalveerimist ei ole kuulda võetud, sest keskpank tahab vältida riigi välisvõla tagasimaksete kasvamist ja soovib säilitada stabiilset nominaalset vahetuskurssi. Keskpanga meelekindlus on hea, sest rubla devalveerimine võtaks ettevõtetelt restruktureerimissoovi. Ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et Venemaa energeetika- ja metallurgiafirmad investeeriksid oma suurkasumid kõrgema lisaväärtusega kaupade tootmisse. Pärast 1998. a kriisi suunati enamik investeeringuid Venemaa vananenud majandusstruktuuri toetamisele, mitte selle kaasajastamisele.

Venemaa majanduskasv jääb sõltuvaks toorainetest ja allhangetest, mis jätab riigi haavatavaks toorainehindade järskudele kõikumistele maailmaturul. Probleemide ilmnemisel kuivavad valuutatulud kokku ja devalveerimine osutub möödapääsmatuks. Selles valguses on inflatsioon Venemaa majanduse üks pisimuresid.