Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jalakäijad tormisel merel

Mari Sarv 10. august 2001, 00:00

Minu esimene purilauatund õpetas sama: kõik peitub tuules. Õppimiseks polnud ilm just parim, sest tuul oli puhanguline ning tugevamad iilid rebisid mu vaevaga tasakaalu ja tuult püüdma saadud purje jälle käest. Aga ega siis pole muud kui puri jälle veest välja rebida ja uus iil kinni püüda.

Alustuseks joonistab instruktor Arkadi Pirita rannaliivale erinevaid skeeme: kui tuul puhub siit ja laud on nii, siis kuidas peab olema puri, et seda veest välja tõmmata; kuidas, et sõita allatuult; kuidas, et sõita vastutuult; kuidas teda hoida ja kuidas mitte lahti lasta, kuidas puri veest välja tõmmata ja sõiduasendisse saada. Ülikiire teoreetilise kursuse järel veame purje ja laua vette ning ma pean kõike seda teadma, mida viimase veerandtunni jooksul kuulsin.

Tuul puhugu kuklasse ? saan teada, et tuul olgu sõitu alustades alati selja tagant. Arkadi tõmbab jopekapuutsi peast ja ütleb, et tema tunnetab nii: kui tuul puhub võrdselt mõlema kõrva taha, siis on otse selja tagant. Mina lükkan juuksed silmilt kõrva taha ja ütlen, et nii ma küll tuult ei püüa.

Esimesel veeõppetunnil õpin esmalt masti veest püsti saama. Kordan mõttes õpitut: laud tuulega risti. Puri lauaga risti. Tuul selja tagant. Ronin meetrisügavuses vees lauale. Haaran kükitades kummipaelast, mis masti külge seotud, ja tirin purje veest välja. Puri tuleb üles. Ja lükkab mu plartsuga vette. Tasakaal tahab natuke harjutamist.

Arkadi ütleb, et sellise laua ja purjega peaks esimesed meetrid sõitu tulema pooletunnise harjutamise järel. Umbes nii lähebki. Selle pool tundi täidan purje veest välja vedamise ja tasakaaluharjutustega. Aga ettenähtud ajal libisen endalegi üllatuseks tõesti veel, puri tuult püüdmas. Kaotan tasakaalu ja lendan vette alles kümmekonnameetrise sõidu järel.

Tuul aga ei taha purjes püsida. Keerutab, tugevneb, kaob, tuleb jälle. Iga sellise muutuse tagajärjel kaotan tasakaalu, puri libiseb käest ja mina vette. Arkadi astub ise lauale ja näitab, mida ma valesti teen ja kuidas õige on. Kindlalt laual seisvat instruktorit vaadates tundub mulle, et tuul valitseb mind, aga Arkadi valitseb tuult.

Kogu purilaua idee ongi tuule ja lainetega koostöö tegemine: põhimõtteliselt ei tähenda purilauaga sõitma õppimine muud kui selgeks saamist, kuidas tuult enda kasuks tööle panna. Eemal kihutab üks pikajuukseline purilaudur ise tuulispasana mööda merd, tehes aeg-ajalt väiksemaid hüppeid (suuremate jaoks pole lainet). Ilus on.

Samal ajal, kui mina oma esimesi arglikke meetreid sõidan, on merel tihe liiklus: käib Aegna maraton ? linnulennult 25kilomeetrine sõit Aegnale ja tagasi. Arkadi teab rääkida, et kord raju ajal oli üks mees selle tee 28 minutiga läbi sõitnud. Keskmiseks kiiruseks teeb see üle 50 kilomeetri tunnis. Kujutlege. Aga jahisõitjad pidada purilaudureid jalakäijateks nimetama.

Purjelauduri varustus ei ole kallis. Vähemasti alguses: Eesti esilaudur Erno Kaasik lubab mulle, et ca 10 000 krooni eest saan ma kasutatud, kuid töötava sõiduvahendi. Arkadi lisab, et kasutatud kalipso ja surfivesti eest tuleb juurde maksta 2000?3000 krooni.

Et varustus paremini säiliks, on tark osta spetsiaalsed kotid lauale ja purjele-mastile. Teistmoodi ilma ja teistlaadi sõidu jaoks on tarvis teistsugust masti, purje, uime, poomi... Külma ilma puhuks surfisusse ja -kindaid. Nii see varustus koos sõidukogemusega koguneb, olemata enam ?suhteliselt odav?. Eesti esilauduritel on varustust saja-kahesaja tuhande krooni eest.

Samas, kõik see varandus on mereleminekuks vajalik. Olen üsna kindel, et uut masti ei osteta vastumeelselt, porisedes ?Kõik on nii kallis, milleks mulle üldse see mast!? või muud taolist. Ei ? huviga otsitakse välja just see mast, mis tundub kõige õigem, tuuakse pidulikult koju, hoitakse hästi ja kasutatakse mõnuga. Talvel käivad surfarid aeg-ajalt oma varustust vaatamas ja silitamas. ?See annab jõudu,? ütleb Arkadi.

Kõik laudurid, kellega päeva jooksul kokku puutun, räägivad mulle, et nüüd pole enam pääsu ? sain surfipisiku sisse ja sellele haigusele ravi pole. No kui kõik nii ütlevad, ju see siis nii on, mõtlen surfiklubist lahkudes. Kokkulepe järgmiseks õppetunniks on igatahes olemas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:10
Otsi:

Ava täpsem otsing