Kui integratsiooni ei näe, siis seda polegi!

?Soovin tutvuda integreerumise eesmärgil korraliku eestimaalasega?. Selle lehekuulutuse avaldanu usub, et sõna ?integratsioon? mõistetakse.

Kuivõrd riigikogu liige Tiit Tammsaar enne oma arvamuse avaldamist (ÄP 08.08. ?Rahuvalvajate vaevad?) on kodutööd teinud, selgub lugedes riikliku integratsiooniprogrammi 2000. a aruannet (rahvastikuministri büroo koduleheküljel).

See sisaldab kõnekaid fakte tuhandete inimeste tööst rahvussuhete ja ka maaelu edendamisel. Enamik neist kultuuri- ja noorsootöötajad, pedagoogid, vabatahtlike organisatsioonide liikmed, kooliõpilased, teadlased. Nt enam kui 30 keele- ja kultuuriõppe vahendi tegijate suhtes on solvav nimetada tulemust sõnavahuks.

Enamik tegevusi on alguse saanud paari viimase aasta jooksul. Ebaõnnestumisi on võrreldes õnnestumistega tühiselt vähe. Ühe laste keelelaagri halvad olmetingimused või väidetav linnalapse sundimine maatööle näitavad, et mitte kõik ei ole valmis pakkuma teenust inimestele.

Kahjuks heidab nende esiletõstmine varju sadadele, kes on tõsiselt tööd teinud edendamaks maaelu ja kultuuridevahelist suhtlemist.

Riigi haldussuutmatuseks muutub asi siis, kui mõne ebaõnnestumise alusel tehakse riigi tasandil järeldus, et maal ei ole alternatiivtegevus võimalik. Mitmendat aastat on kümnekonnas majutamisvõimalusega talus laagrid eesti- ja muukeelsetele lastele ning mitmesajas talus on oma laste kõrvale võetud 3-4 nädalaks muukeelne laps. Keegi ei saa targaks une pealt. Üldistame hakkajate inimeste kogemuse ja teeme selle kõigile kättesaadavaks.

Elanikkonna enamiku kaasamine konkreetsetesse tegevustesse vajab tohutuid ressursse. Isegi ressursside olemasolul on vajalik inimeste kaasamiseks tuua nendeni tegevuste mõte. Küsitlused näitavad, et enamik saab aru sotsiaalreklaami vajalikkusest. Kas talud saaksid vastu võtta venekeelseid lapsi, kui mõlemad pooled suhtuksid etnilisse päritolusse umbusaldusega?

Kodanikupäevaks ei valmistata mitte kuulutusi selle tähistamisest pika laua taga, vaid tehakse materjale, mis selgitavad kodakondsuse omamise ja omandamise väärtusi.

Tihti ei võimalda koolide ja lapsevanemate rahanappus tutvustada venekeelse kooli õpilastele Eestimaad muul viisil kui õpikute vahendusel. Ka meedia ei ole veel abiks, sest noorte meediatarbimise harjumused ei seostu Eesti telekanalitega. Sihtasutus on riigi ja välisabi vahenditest toetanud kümneid noortele (ja ka kooliõpetajatele) suunatud projekte, mis aitavad neil tutvuda Eestimaaga. Toetatakse venekeelsete ja kakskeelsete telesaadete projekte, mis atraktiivses vormis näitaksid meie igapäevast tegelikkust.

Kui mõni tegevus tundub mõttetuna, on alati võimalik teha ettepanek paremaks. Sihtasutus võtab pidevalt vastu projekte, seadmata konkreetseid sisulisi tingimusi, v.a seotus riigisisese integratsiooni ametlike põhimõtetega nende laias tähenduses.

Autor: Mati Luik