Maksud olgu madalad

Matti Päts 15. august 2001, 00:00

Võib oletada, et vaidlused Eestis selle üle, missuguseks peaks kujunema meie inimeste ja firmade maksukoormus, riigikogu valimiste lähenedes ägenevad. Samas võib olla ka kindel, et maksukoormuse küsimus kujuneb üheks valdkonnaks, kus populismil lastakse vohada.

Missugusena kujutan mina ette Eesti maksumaksja tulevikku? Olen raudselt veendunud, et Eesti peab jätkama senist maksude madalal hoidmise poliitikat ega tohi mingil juhul üle võtta Põhjamaades praktiseeritavat astmelise ja kõrge maksustamise praktikat.

Siin ei taha ma rääkida mitte niivõrd sotsiaalse õigluse paremast elluviimisest, mille nimel kõrget maksukoormust väidetavalt ju rakendatakse, vaid lähtun puhtpragmaatiliselt Eesti praegusest seaduskuulekuse ja administratiivse võimekuse tasemest. Sellega seoses toon välja järgmised kaalutlused.

Kümme aastat peale iseseisvuse saavutamist pole me ettevõtlusest praeguseks ikka veel jõudnud välja juurida topeltraamatupidamist ja ümbrikupalkasid. Astmelise tulumaksu kehtestamine ja maksukoormuse tõstmine oleksid seepärast nagu õli kallamine tulle.

Eelnevaga haakub ka järgmine ? meie võime juba kehtestatud makse koguda. Meenutagem siinkohal vaid möödalaskmisi kõrgendatud aktsiisimääradega.

Kolmas argument maksude tõstmise vastu on see, et mitte riik ei pea olema see tark, kes otsustab, mida kodaniku rahaga peale hakata, vaid see peab olema kodanik ise. Mis puutub sotsiaalhoolekandesse, mis on kõrgete maksude kogumise üks põhiargument, siis kõige hea kõrval, mida see vaesematele kodanikele annab, tekitab see ühiskonnas ka passiivsust ellujäämisvõimaluste otsingul ja narkootilist sõltuvust antavast abist.

Ei saa mööda minna sellestki, et mida rohkem riik maksumaksjatelt raha kokku korjab, seda võimsamalt vohab riigis bürokraatia ning seda rohkem on vahendeid, mida lihtsalt raisata. Meenutagem kümneid miljoneid kroone maksumaksja raha maksma läinud teede ehitamist lumele ning tarbetuks osutunud konsultatsiooniteenuse ostmist GIBBilt.

Mis puutub üksikisiku maksukoormuse määra, siis arvan, et praegune 26 protsenti on maksimum. Kui keegi teeb mulle sendi pealt esitatud kalkulatsiooniga selgeks, et sellest riigi käigus hoidmiseks ei piisa, siis on maailma praktikas alternatiive, mis tõepoolest lähtuvad juba rohkem inimese jõukuse astmest nagu näiteks luksus- või kinnisvaramaks. Ent oleksin nendegi rakendamisel Eestis väga ettevaatlik. Eesti inimene on ikkagi väga vaene ja kinnisvara siiani paljudele olnud ainsaks arvestatavaks investeeringuks, kuhu oma sääste paigutada. Karistada teda edasipüüdlikkuse eest selle maksustamisega oleks minu jaoks mõeldav ainult äärmise häda korral.

Ma ei ole eriti ka seda meelt, et me peaksime inimeste raha ja vara avalikustamisest tegema mingi üldrahvaliku show, kus kõik vastastikku üksteise rahakottides sorivad. Kes varjata tahab, leiab varjamiseks nagunii võimalusi. Nendega, kes teevad raha pettusega, peaks olema võimelised toime tulema maksuamet, politsei ja kohtud.

Ja lõpetuseks veel üks moment, mis minu arvates räägib keerulise (loe: astmelise) maksukorralduse kahjuks. Selleks on seaduste ja seadustes olevate aukude võrgustiku loomine, mis, lisaks sellele, et sunnivad suurendama ametnikkonda ja vastavalt riigi kulusid, loovad sotsiaalse õigluse rakendamise asemel ka erivõimalused maksudest kõrvalehiilijatele ja nende nõustajatele.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing