Madal maksukoormus iseloomustab arengumaid

Poliitika, eriti majanduspoliitika, edukus sõltub eelkõige selle terviklikkusest ? rakendatud abinõude kooskõlastatusest. Mingit imerohtu või võluvitsa rahva heaolu tõstmiseks ei ole olemas. Sellega tuleb arvestada ka maksudest ja maksukoormusest rääkides.

Maksud ? ei madalad ega kõrged ? ei ole ju eesmärgiks omaette. Maksud on ainult vahendiks ühiskondlike arengueesmärkide saavutamiseks inimeste (maksumaksjate) ühiste jõupingutustega. Mida ja kuidas inimesed koos teevad sõltub rahva kultuuri- ja ajalootraditsioonist. Vanadel väljakujunenud rahvastel on koostöövaim tugevam, noortel (näiteks migrantidest koosnevatel) rahvastel nõrgem.

Ühtekuuluvustunne ja koostöövaim on rahva tugevuse tunnuseks. Arenenud riikide kogemused näitavad, et pikaajalise jätkusuutliku arengu tagab eelkõige ühiskondlik koostöö. See tähendab ühtlasi, et maksudena pannakse ühiskassasse suhteliselt suurem osa loodud uuest väärtusest.

Nõrga koostöövaimuga rahvad iseloomustavad vaeseid arengumaid ja lõhestunud ühiskonnaga nn banaanivabariike. Maksukoormus on neis riikides madal, aga ka arenguedu on jäänud tulemata. Arengutasemete erinevus kõrge maksukoormusega tööstusmaade ja madalate maksudega arengumaade vahel pole viimastel aastakümnetel vähenenud, vaid hoopiski suurenenud.

Eesti kuulub ajalootraditsioonilt ühiskondlikku ühtekuuluvustunnet väärtustavasse saksa ja rootsi kultuuriruumi.

Viiskümmend aastat nõukogude totalitarismi, suur migrantide osatähtsus ja väliskapitali võimutsemine on aga Eesti ühiskonna põhistruktuure oluliselt kahjustanud. Mitmel põlvkonnal on rahvustunne, st vastutustunne rahva ees nõrgenenud. Juurteta jäänud inimesed ei tunnista enam meie ajaloolisi ühiskondlikke põhiväärtusi. Välisomanikud ja kitsas uusrikaste kiht ei näe Eesti tulevikku mitte rahva kui terviku arengus, vaid ainult loodud rikkuse enda kätte kontsentreerimises. Nende mõju all ei vaielda praegu Eestis mitte põhiküsimuse ? Eesti rahva ja riigi tugevdamise strateegiate ? üle, vaid püütakse õhutada inimestes egoismi illusiooniga arengu võimalustest ilma sellesse investeerimata (makse maksmata).

Eesti perekond on ohus, laste sünd tähendab perekonnale majanduslikku allakäiku. Sündivus on vähenenud allapoole kriitilist piiri, mis võimaldaks eesti rahval püsima jääda. Oleks aeg mõista, et laste kasvatamine ei ole perekonna mure ja rõõm, vaid kogu rahva tuleviku küsimus. Laste- ja koolitoetusi tuleb peredele oluliselt suurendada.

Elutöö lõpetanud eakate inimeste inimväärsete elamistingimuste tagamine on ühiskondliku stabiilsuse tähtis eeltingimus, mis nõuab pensiontaseme olulist tõstmist. Senisest oluliselt suuremaid kulutusi tuleb teha koolieelse kasvatuse ja hariduse kvaliteedi parandamiseks, kui me soovime oma lastele kindlustada täisväärtusliku elu. Hõreda asustusega maapiirkondades ja eriti piirialadel vajab toetusi ettevõtlus, et inimesed maalt ei lahkuks.

Väikeses hõreda asustusega riigis on halduskulude tase paratamatult kõrgem, kui suurtes tiheda asustusega riikides. Seda loetelu võib igaüks ise jätkata.

Eesti jooksvaid arenguvajadusi arvestades peab kujunema selle rahastamist tagav maksukoormuse tase. Pikaajaliste investeeringute katteks tuleb riigil võtta laenu. Eesmärgiks on Eesti riigi ülesehitamine ja rahva heaolu tõstmine.

Maksukoormuse tasemest tähtsam on tagada kõigi maksumaksjate võrdne kohtlemine, vohava maksupettuse tõkestamine. Selleks on tarvis rakendada kõiki abinõusid, sh maksudeklaratsioonide avalikustamine ja varade kohustuslik deklareerimine.

Aeg on mõista, et oleme juba kümme aastat väljas egoismile (madalad maksud!) või koguni pettusele rajatud totalitaarsest ühiskonnast. Ainult koostöös ja üksmeeles suudame üles ehitada arenenud Eesti riigi.

Autor: Arnold Rüütel