Euroopa pensionireform: kiirustama peab aeglaselt

Pensionikulude kiire kasv on juba praegu paljude Euroopa Liidu liikmesriikide suuremaid probleeme. Tulevikus väljamakstavate pensionide suurus asetab enamike riikide eelarve löögi alla. Pensionäride arv suureneb palju kiiremini kui palgasaajate oma, inimeste keskmine eluiga kasvab ja ELi liikmesriikide SKTst pensionide maksmiseks kuluv osa kahekordistub 2030. aastaks.

Probleemist väljapääsemiseks on vähemalt kolm võimalust: pensionitõusu võib lasta kinni maksta palgasaajatel maksude või sotsiaalkindlustusmaksete tõstmisega; vähendada kohustusliku pensioni suhtelist ostujõudu; tõsta pensionilemineku iga või immigrantide kvooti, et suurendada palgasaajate arvu. Kõigil kolmel võimalusel on oma puudused.

Tundub, et Euroopa ees on ületamatu dilemma: kes ? kas ainult palgasaajad või kõik maksumaksjad ? peaksid kandma pensionireformi põhiraskust tagamaks, et pensionide väljamaksmisega kaasnevad kulud ei kasva majanduses ebaproportsionaalselt suureks?

1950. aastal oli meeste keskmine pensioniiga 67 aastat ja naistel 66 aastat. Aastaks 1995 jäid mehed pensionile keskmiselt 61aastaselt ja naised 58aastaselt. Samal ajal kasvas inimeste keskmine eluiga 11 aasta võrra ja tõusis pensionäride elatustase. Oluline küsimus on, kas pensionäride elatustase jätkab kiiret kasvu kuni 2040. aastani, kui palgasaajate arv pensionäri kohta Euroopas on vähenenud praeguselt neljalt kaheni? Vastus on ei, sest sotsiaalne solidaarsus ei ole enam see mis pärast II maailmasõda, kui pensionid ja nende koormus palgasaajatele olid väga väikesed.

Tänapäeval on pea kõikides ELi liikmesriikides pensionid keskmiselt palju kõrgemad, kui nad olid pärastsõjaaegsel perioodil. Mõnes riigis, näiteks Prantsusmaal, ületab pensionist saadav tulu isegi töist tulu.

Nähes nende õlule langevat üha suuremat maksukoormat, on palgasaajad rahulolematumad, nad ei ole enam nõus finantseerima pensionide kasvu tulevikus.

Seetõttu on poliitikud hakanud mõtlema võimalusele suurendada kapitaliturgude osa pensionisüsteemide rahastamisel. Üsna peatselt peab Euroopa võtma tõsiselt arvesse võimalust kaasata pensionisüsteemi rahastamisse uusi allikaid, sest vana süsteemiga ei ole enam võimalik tagada riiklike pensionide finantseerimist.

Individuaalsete pensionikavade kasvav populaarsus aitaks omakorda tõhustada Euroopa finantsturge, mis praegu pidurdab Euroopa majanduskasvu ja suurendab tööpuudust. Riikides, kus erapensionifondid on rohkem arenenud, nagu USAs, Suurbritannias ja Hollandis, on ka aktsiaturu kapitalisatsioon kõrgem.

Euroopa Komisjoni töölaual on praegu ettepanek ametialaste pensionide reguleerimise kohta. Muuhulgas on eesmärk ühtlustada ELi liikmesriikides pensionifondide haldamisega tegelevate institutsioonide tegevust reguleerivad nõuded. See on õilis eesmärk ja toetab palgasaajate piiriülest liikumist ehk töötaja pension ?järgneb? töötajale ka juhul, kui ta asub tööle teises liikmesriigis.

Euroopa peaks olema palju otsustavam oma pensionisüsteemi reformimisel. Esmalt tuleks luua ühtne finantsraamistik, mis hõlmaks kõik pensionikavade liigid. Palgasaajatel, kes liituvad nende poolt valitud pensionikavaga, tuleks lubada teatud määrani arvata oma maksed maha maksustatavast tulust või kui maksustatav tulu puudub, teha neile maksusoodustusi.

Samuti peaksid tööandjad olema kohustatud maksma kuni teatud tasemeni sama palju kui töötaja. Selliste maksete struktureerimisel tuleks tagada, et kõige soodsam oleks nende iga-aastane väljamakse, kuid mitte välistada põhisumma korraga väljamaksmist, kuid nõudes selle eest teatud tasu.

Selleks, et pensionireform hakkaks tööle, peab ennekõike muutma inimeste suhtumist hoiustamisse. Praegu kurdavad eurooplased, et nad säästavad liiga palju ja kulutavad liiga vähe.

Tegelikult peab Euroopa rohkem investeerima ja suurendama selle kaudu hoiustamist. Samuti peavad ELi liikmesriigid muutma resoluutselt oma majanduspoliitikat, et see rohkem toetaks investeeringuid, tootlikkuse tõusu ja majanduskasvu.

Hoiustamise propageerimisel tuleb pidada silmas, et sellel on mõtet ainult siis, kui poliitikutelt võetakse võimalus kasutada hoiuste kasvu eelarveaukude paikamiseks või investeerida neid välisturgudele.

Edmond Alphandéry juhib Prantsusmaa suurimat erakindlustusfirmat Caisse Nationale de Prévoyance, millel on 14 miljonit klienti.

Autor: Edmond Alphandéry