Monopolistide tiibu tuleb jõuliselt kärpida

Lõpuks ometi võtab Euroopa Liit (EL) konkurentsi tõsiselt, nagu näitab Euroopa komisjoni hiljutine otsus blokeerida General Electricu ja Honeywelli ühinemiskava. Kuna tegemist on kahe USA ettevõtte ühinemisega, on selge miks ameeriklased nördinult süüdistavad ELi oma suveräänsuse ründamises. Samas on USA poolt tegemist silmakirjalikkusega, mille taga paistavad läbi rahvusvaheliste suurettevõtete huvid.

Igal valitsusel on õigus ja ka kohustus tagada majanduses vaba konkurents. Üks neid USA kõrgeid ametiisikuid, kes ELi otsuse hukka mõistsid oli USA rahandusminister Paul O?Neill. Paradoksaalsel kombel juhtis O?Neill eelmise aasta lõpuni USA alumiiniumitootjat Alcoa, mis oma 140 000 töötajaga 36 riigis on üks suurimaid rahvusvahelisi ettevõtteid. Nähes, et alumiinium hinnad maailmaturul hakkavad langema, pressis O?Neill USA valitsuses läbi skeemi, millega faktiliselt seadustati globaalse alumiiniumikartelli loomine.

Mis oli hea Alcoa jaoks ei olnud hea tarbijate jaoks. Kõrgem alumiiniumihind tähendas seda, et ühes sellega muutusid kallimaks mitte ainult lennukid, vaid ka alumiiniumpurkidesse villitav Coca-Cola ja õlu. Sellega võimaldati globaalse monopoli seadustamisega teenida ühel ettevõttel muinasjutulisi kasumeid.

ELi süüdistamine on ülekohtune ka seetõttu, et oma otsusega jätkas ta USA ammust poliitikat, mis on suunatud monopolide võimu piiramisele ja mida eriti aktiivselt viis ellu Bill Clintoni administratsioon. Viimane paljastas ja likvideeris rida suuri rahvusvahelisi hinnakartelle, mis läksid tarbijatele maksma miljardeid dollareid.

Nii näiteks paljastati suurimate lennufirmade hinnakokkulepe, millega nood üritasid odavamat teenust pakkuvaid konkurente turult minema tõrjuda. Skeem oli järgmine: esiteks tihendasid suured lennufirmad sõidugraafikut, ehkki see tõi neile kahjumit. Peale seda kui odavad lennufirmad olid pankrotti aetud tõstsid nad hinnad endisele tasemele ja vähendasid reiside arvu endisele tasemele. Kahjuks on Bushi administratsioon teinud kannapöörde ja tegeleb nüüd samasuguse kartelli loomisega terasetööstuses.

Et vaba konkurents on turumajanduse jaoks hädavajalik on näha sellest, et sellised rahvusvahelised suurettevõtted nagu Microsoft unistavad mitte suuremast efektiivsusest, vaid monopoolsetest kasumitest. Selle takistamiseks peavad valitsused panema paika mängureeglid, et tagada kõigile ettevõtjatele võrdsed võimalused ja soodustada konkurentsi. Microsofti näide tõestas, millised võimalused on domineeriva positsiooniga ettevõtete käsutuses konkurentsi moonutamisel ja millise löögi võib monopolismivastane võitlus anda ettevõtte innovatiivsusele.

Juba USA esimene konkurentsiseadus, mis jõustus sada aastat tagasi, seadis eesmärgiks vältida olukorda, et valitsusest saab monopoolsete huvide pantvang. Monopolide käsutuses on hulgaliselt võimalusi kuidas suunata suurkasumid poliitiliste teenete ostmiseks kas altkäemaksude või suurte poliitiliste annetuste näol. Seetõttu tagati ameeriklastele võimalus pöörduda kohtusse ja nõuda monopolide poolt tekitatud kahju eest kolmekordset kompensatsiooni. Selle seadusega andis valitsus, millel endal puuduseid vahendid monopolidega võitlemiseks, inimestele võimaluse piirata monopolide võimu. Järelevalvet teostavad sõltumatud konkurentsivõimud.

USA on süüdi selles, et paljudel arengu- ja üleminekuriikidel soovitati vaba konkurentsi tekitamiseks avada oma majandus rahvusvahelisele kaubandusele. Kaubanduse liberaliseerimine ilma importi kontrollivate monopolide lõhkumiseta ei saavuta muud kui seda, et osa valitsuse tuludest kanditakse üle monopolistide taskutesse.

Honeywelli ja General Electricu ühinemisele pandud veto tõstatas mitmed olulisi küsimusi, nagu näiteks see, et vaba turumajandus vajab hästi läbimõeldud ja elluviidud konkurentsipoliitikat. Kahjuks esineb maailmas veel piisavalt olukordi, kus vabaturu majanduse sildi taha peidavad end tegelikult suurettevõtete monopoolsed huvid ja kus valitsus tarbijate kulul edendab äriettevõtete huve.