Pooldan vähest autoritaarsust

Jaan Männik on töötanud paljudes riikides üle maailma Kanadast Saudi Araabiani ja Jugoslaaviast Jaapanini. Eestisse tööle tulekut peab ta aga üheks tähtsamaks sammuks oma elus.

Küsimusele, kas tal oleks veel jõudu minna tööle mõnda täiesti uude kultuuri, vastab Rootsis sündinud Männik, et jõudu oleks küll, kuid ta ei tea, kas sellist motivatsiooni enam leiaks. ?Ma olen lõpuks koju jõudnud ja ei näe põhjust, miks siit lahkuda,? ütleb Männik, kes ei osanud Rootsis elades isegi unistada sellest, et Nõukogude Liit kokku variseb ja et tal avaneb kunagi võimalus Eestisse elama ja tööle asuda.

Seda on väga raske öelda, sest ma töötasin palju väljaspool Rootsit. Olen 30 aastat töötanud: neist 15 Rootsis, 10 Eestis ja viis aastat välismaal. Kui ma Rootsis elasin, siis ma ei pidanud ennast eriti Rootsiga seotuks, sest mul oli alati huvi rahvusvaheliste küsimuste vastu ja mulle meeldis reisida ja mujal elada ning ma valisin oma töökohti. Läksin tööle Rootsi suurtesse rahvusvahelistesse ekspordifirmadesse, mille kaudu töötasin palju aega mujal. Minu naine on väliseestlane Kanadast, nii et ka perekondlik taust on rahvusvaheline. Ma ei ole kindel, et minu karjäär oleks Rootsis jätkunud. Eestisse tulek oli mulle väga tähtis samm. Võin jätkuvalt hommikul üles ärgata ja tunda rõõmu selle üle, et ärkan üles vabas Eestis ja elan oma perekonnaga siin.

Mõnes mõttes on tegemist juhusega, kuid midagi siin maailmas ei ole ka täitsa juhuslik, vaid tavaliselt antakse juhusele võimalus juhtuda. Töötasin Rootsi Telias kümme aastat tagasi. Kuna ma rääkisin Eesti keelt, võtsin osa läbirääkimistest Eesti riigiga.

Kui ma ei oleks sellises firmas tööd teinud, siis võib-olla oleks ma üles otsinud mõne firma, kes Eestis töötab, sest huvi Eestisse elama tulla oli suur.

Mitte eriti, sest tulin siia tööle. Ma tegin tööd missioonitundega, et siin on vaja midagi arendada. Nüüd, kümme aastat hiljem, ma leian, et olemegi kiiresti ühiselt edasi sammunud.

Telekomi töö on võrreldes Eesti Telefoni tööga väga erinev. Eesti Telefoni töö on operatiivne ja väga seotud Eestiga. Eesti Telekom on aga haldusettevõte ja meie omanikud on 70 väljaspool Eestit.

Võib-olla ei saa rääkida ühest suurest saavutusest, vaid pigem paljudest otsustest, mis kokku on viinud Telekomi arengus edasi. Eestis ei ole saavutusi eriti näha. Meie tähtsamad omanikud asuvad Helsingis, Stockholmis, Londonis ja New Yorgis ning suur osa minu tööst on see, et nendega sidet pidada ja omanikega arutada Eesti Telekom Grupi tulevikku. Minu taust teeb mind mõnes mõttes sobivamaks juhtima Eesti Telekomi kui Eesti Telefoni, sest olen väga palju erinevates riikides tööd teinud ja tunnen päris hästi rootslase, soomlase ja ameeriklase mõtteviisi.

Kui oled juht, siis juhtimist ei ole võimalik nii õppida, et loed läbi kümme raamatut juhtimisest ja siis hakkad juhtima. Midagi peab olema kaasa sündinud ja väga tähtis on ka juhtimiskogemus. Rahvusvahelise tööga on sama, mis juhtimisega. Ei saa lugeda ja kursusel käies õppida, kuidas rahvusvaheliselt tegutseda. Pead elama erinevates riikides, et saada rahvusvahelist kogemust. Nagu hea juht peab olema inimestest huvitatud, peab rahvusvahelises töös olema rahvuskultuuridest huvitatud. Tähtis pole mitte hinnata, kas see asi on parem Rootsis või Soomes, vaid tuleb aru saada selle kultuuri iseloomust.

Minu juhtimisstiil on väga rootsipärane ja see on ka loomulik, sest seal ma sündisin, käisin koolis ja Rootsist sain ma ka esimesed juhtimiskogemused. Rootsi juhtimisstiil on väheautoritaarne ja mõni kriitik võib isegi öelda, et ülidemokraatlik. Selle põhjuseks on asjaolu, et Rootsis on olnud 190 aastat rahu ja pikk demokraatlik traditsioon ning see lööb ka ettevõtte juhtimises läbi. Rootsi juhtimisstiilis otsitakse konsensust ja välditakse konflikte. Ma arvan, et selline stiil on väga edukas rahvusvahelises kontekstis, sest kui sa tuled mujalt ja hakkad oma arvamust läbi suruma, siis võib see kergesti vastureaktsioone tekitada. Kui ma 1990-ndate algul tulin Eestisse, siis vaadati mind, et olen Rootsist tulnud rootsi juhtimisstiiliga. Kümme aastat on läinud ja ma ei ole enam kindel, et sellele nii vaadatakse.

Viimased 2?3 aastat pole ma koolitustel käinud, aga ma käisin 1996. aastal London Business Schoolis neljanädalasel kursusel. See oli viimane suurem täiendus. Olen käinud ka Tallinnas kursustel ja isegi loenguid pidanud. Ka töö käigus õpib ja saab uusi kogemusi. Kui oled 56 aastat vana ja 30 aastat tööd teinud, siis intensiivsem õppimise periood on seljataga, aga samas ma arvan, et inimene peab kogu elu õppima.

Ei ole. Väga tähtis ühes riigis on perekonna struktuur ja kui me tahame, et eesti rahvas edukalt edasi areneks, siis riigi kõige tähtsam struktuur ei ole mitte ettevõte, vaid perekond, sest perekonna kaudu me arendame uut Eestit. Mul on 4aastane poeg ja 6aastane tütar ja et ma oleksin nüüd midagi selles olukorras ära lõpetanud, et istun maha ja ütlen, et elu on elatud ? kaugel sellest. Mul tuleb kaks last üles kasvatada ja pean seda väga tähtsaks.

Formaalse karjääri suhtes pean ma ausalt üles tunnistama, et ma ei oleks osanud 15 aastat tagasi ette kirjutada, et olen Eesti Telekomi juhatuse esimees vabas Eestis ja ma tunnen selle üle suurt sisemist rahuldust, et mul on hästi läinud. Mul on elus vedanud. Ma usun raudselt, et see ei ole mitte minu viimane töökoht.

Pean tunnistama, et see on mulle probleem kogu elu. Mul on olnud väga raske end tööst välja lülitada. Kõik need töötatud 30 aastat olen ma mõelnud tööasjadele ka siis, kui vaatan televiisorit või sõidan autoga.

Kõige suuremat abi on andnud mu noored lapsed, sest kui ma tulen koju, siis nad nõuavad minult sajaprotsendilist tähelepanu ja aitavad mind tööst välja lülitada.

Autor: Liina Vahemets