Firmad arenevad tööandjast ülikooliks

Tööalase täienduskoolituse kõrvale, mida organisatsioonid juba pikemat aega oma liikmetele on pakkunud, astub üha jõudsamalt nn firmahariduse pakkumine.

Miks siis? Mis on akadeemilisel haridusel vajaka, et firmad oma ülikoolide ? kompaktsete ja eesmärgipäraste välja- ja täiendõppesüsteemide rajamise teed lähevad?

Esimene ja ilmselt kõige tõsisem põhjus on teadmiste lühike eluiga tänapäeva maailmas. Ameerika teadus- ja äriringkonnad pakuvad teaduskraadi pädevusajaks 12 kuud kuni 3 aastat. Ehk kui selle aja jooksul ei ole teadmisi, oskusi, hoiakuid jmt uuendatud, siis on inimene tööjõuturul lootusetult out.

Teiseks põhjuseks ongi tööjõuturul konkurentsivõimelisena püsimine. Töövõtja elukestva konkurentsivõime (lifelong employability) eest kannab üha suuremal määral vastutust tema tööandja.

Kui senini nähti hariduse ja koolituse vahet selles, et haridus on inimesekeskne ja koolitus organisatsioonikeskne, siis nüüd püütakse neid kahte ühitada. Ehk siis firmaülikooli haridus rahuldab ühelt poolt inimese teadmiste tarvet, hoides teda konkurentsivõimelisena, teiselt poolt aitab organisatsioonil inimeste arendamise kaudu jõuda oma eesmärkide täitmiseni.

Kolmandaks põhjuseks on firmade rahulolematus formaalhariduse pakutavaga. Tihtipeale on (üli)koolipingist tulnud töötaja teadmistepagas kesisevõitu. Samuti peavad firmad (ka väga mainekate) ülikoolide pakutavat haridust elukaugeks. Sageli on õpetatav teaduse eilne päev. Nii valitakse töötajaid hoopis printsiibil, et kui kahe kõrva vahel ruumi ja kandidaadi isiksuseomadused sobivad, siis kõik tööks vajaliku suudame talle ise selgeks õpetada. Firmad usuvad, et suudavad õpetada oma inimesi läbi konkreetsete, firmaga seotud kaasuste. Säärase õppe eriti hea rakendamise korral võivad lisaväärtuseks olla konkreetsed, töös rakendamist väärivad projektid (nt firma äristrateegia teatud piirkonna tarbeks).

Et firmad inimesse investeerimisest, antud juhul siis töötaja õpetamisest, üle ega ümber ei pääse, on ülaltoodust üheselt järeldatav. Samas tekib küsimus, millisel kujul seda teha. Maailma juhtivad suurfirmad on kasutusele võtnud firmaülikooli mõiste, millega tegelikult tähistatakse kompaktset ja eesmärgipärast firmasisest koolitussüsteemi. Firmaülikooli eelistena koolitusosakonna ees nähakse süstemaatilisust, proaktiivsust ning kogu töötajaskonna kaasamist. Samuti avaldab positiivset mõju ülikooli nimetus iseenesest. Osa suurfirmasid on välja kujundanud oma ülikooli logo, diplomid jmt.

Maailm globaliseerub ning elukestvalt konkurentsivõimelise töövõtja kompetentsid koos sellega.

Nii pakub Euroopa elukestva õppimise memorandum põhioskustena välja:

IT-alane kirjaoskus;võõrkeeled;tehnoloogilise kultuuri ja ettevõtlusealased teadmised;sotsiaalsed oskused.

Ameeriklanna Jeanne C. Meister pakub oma raamatus ?Corporate Universities? põhioskustena:

õppima õppimine;kommunikatsioon ja koostöö;loominguline mõtlemine ja probleemide lahendusoskus;tehnoloogiline kirjaoskus;globaalne ettevõtlusealane kirjaoskus;juhtimisalased teadmised;karjäärijuhtimine.

Piisab pealevaatamisest, et näha, kui suures osas nn Euroopa ja Ameerika kompetentsid kokku langevad. Antud kompetentside õpetamise eesmärk on moodustada töötajaskond, kes tahab saavutada organisatsiooni strateegilisi eesmärke, tunneb organisatsiooni töökonteksti ning omab organisatsiooni konkurentsivõimeks vajalikke põhioskusi.

Kõik see, mida firma lisaks põhikompetentsidele õpetab (sh firma teadmuse edasiandmine), jääb konkreetse firma enda otsustada.

Suured ettevõtted on välja pakkunud, et võiksid oma firmaülikooli läbinutele hakata koostöös akadeemiliste ülikoolidega väljastama ka teaduskraade.

Tegemist on julge ning esmapilgul tavatu käsitlusega, mis on akadeemilistes ringkondades kutsunud esile tugevat vastuseisu ja skepsist. Selle debati arengutel tasub lähiajal kindlasti silma peal hoida. Kasvõi juba seepärast, et mitmetes valdkondades (nt IT) sünnib uus teadmus ja sealt edasi juba teadus enamasti ärimaailmas, mitte aga akadeemiliste õppeasutuste seinte vahel.

Julgemad räägivad juba isegi haridusturu põhimõttelisest muutusest, kus täiskasvanuõpe liigub suures ulatuses tööandjate kätte. Isiklikult arvan, et üks ei välista teist, pigem on tegu teineteist täiendavate süsteemidega.

Senini ei ole ükski organisatsioon Eestis avalikult deklareerinud, et neil oma firmaülikool oleks. Ehk on üheks põhjuseks Eesti (firmade) väiksus? Küll aga nähakse paljudes asutustes ja ettevõtetes vaeva, et luua ja edasi arendada oma töötajate väljaõppe- ning täienduskoolitusesüsteemi. Ja sealt firmaülikooli rajamiseni on ilmselt aja küsimus.

Autor: Pille Toompere