Iga asi tuleb omal ajal

?Kõik võtab kauem aega, kui te arvate,? teatab meile Murphy. Rääkides 1999. aastast riigikogu heakskiitu ootavast võlaõigusseaduse (VÕS) eelnõust, võiks tõdeda, et kaua aega võtnud asi hakkab valmis saama.

Mullu sügisel uue hooga alanud võlaõiguseteemaline kirglik debatt käis peamiselt seaduse terminoloogia ümber. Põrkusid saksa ja anglo-ameerika õigussüsteemi pooldajate seisukohad, vaieldi eri süsteemides kasutusel olevate mõistete sobivuse üle tänapäeva Eesti õigusruumi. Miks võtta vastu mahukas VÕS, kui võiks vastu võtta hoopis kaks seadust ? lepinguseaduse ning kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise seaduse? Miks mitte eelnõu hoopis ringi teha ning ?võlgniku? ja ?võlausaldaja? mõistete taasjuurutamise asemel jätkata venekeelse tagapõhjaga ?kohustatud isiku? ning ?õigustatud isiku? mõistetega?

Olgem ausad ? suurem osa debatist tundus juristide ja muidu õppinud inimeste omavahelise peenutseva mõttevahetusena, mille sisu paljudele üsnagi kaugeks jäi.

Meenutan mõningaid seiku. Eelnõu kaitsjad rõhusid sellele, et germaani taustaga võlaõigus järgib üheksa aastat tagasi vastu võetud riigikogu otsust seadusloome järjepidevuse kohta. Otsus käsib seaduste koostamisel lähtuda okupatsiooni eel kehtinud õigusaktidest. Vastuväide sellele oli, et kõik, millega meie võlaõigust luues tegeleme, on Euroopas aegumas.

Rääkides järjepidevusest, tuleb märkida, et VÕSi eelkäija ? Balti eraseadus ? kehtis Eestis alates 1860. See seadus tunnistas õigusterminitena nii võlgnikku kui võlausaldajat. Mõlemad sõnad on eesti keeles juurdunud ja püüe neile õigusterminitena uut sisu anda jääb mõistmatuks. Eelnõu ründajad väitsid aga, et Eesti rahva õigusteadvus on eelnõuga vastuolus. Ükski eestlane polevat harjunud mõtlema, et sõlmides mingi lepingu, muutub ta võlgnikuks, ehkki pole kelleltki midagi otseselt võlgu võtnud.

Täna võib rahuloluga tõdeda, et vahepealne aeg pole VÕSi eelnõu menetlemisel riigikogus tühja läinud. Prof Paul Varuli juhitud parimatest tsiviilõiguse asjatundjatest koosnenud komisjon on koostöös riigikogu õiguskomisjoniga pooleteise aasta jooksul eelnõu teksti veel kord läbi töötanud. Koostöö on olnud nii viljakas, et õiguskomisjoni esimees hr Jüri Adams kinnitas ? 12. septembril lõpetab riigikogu VÕSi eelnõu teise lugemise. Kolmas lugemine ja seaduse vastuvõtmine toimub 26. septembril.

Päev hiljem algab Tartus Eesti kõigi aegade esinduslikem eraõiguse konverents, millest võtavad osa maailma tsiviilõiguse tippspetsialistid. Meil on konverentsile edastada väga positiivne sõnum, kui riigikogu saab eelnevalt hakkama sellega, milleni ennesõjaaegses Eestis ei jõutud ? võtab vastu võlaõigusseaduse.

Kuid kestnud spetsiifilise vaidluse lõpuks kippus ununema peamine küsimus: milleks meile VÕSi üldse vaja on?

Seadus reguleerib nii elu- kui ärisuhteid. Mis tahes müügi-, vahetus-, üüri-, laenu-, hoiustamis-, kindlustus- või muu tegevus eeldab pooltevahelist lepingut, millega seonduv on reguleeritud VÕSis. Hetkel reguleerib kõiki neid suhteid ikka veel ENSV Tsiviilkoodeksi vastav osa, mis on kehtinud pea muutumatult alates 1965. a. Tollal lahendati enamik varalistest vaidlustest mitte kohtus, vaid miilitsas või ametiühingukomitees. Uus seadus annab lõpuks ometi kaasaegsed reeglid meie argitoimingutele pangas, energiamüügis, notari juures, eluruumi üürides. Seaduse juhtmõte on tarbijakaitse. Kliendile antakse muuhulgas võimalus vaidlustada lepingute tüüptingimusi, mis tänastes suhetes nt Eesti Energiaga üsna tulutu ettevõtmisena tundub.

Üle kahe aasta väldanud ülimahukas seadusloometöö on lõpule jõudmas. Julgen ette õnnitleda kõiki, kelle ettevõtmisi hakkab reguleerima Euroopa modernseim tsiviilõigus. Seadus on vastuvõtmiseks küps.

Autor: Märt Rask