NRG on positiivne näide investori kaasamisest

Kui otsustada ASi Narva Elektrijaamad vähemusaktsiate erastamise vastasrindlaste väljaastumiste järgi, siis näib asi olevat ei milleski muus kui võitluses vahepealsetest aastakümnetest tuntud üldrahvaliku omandi säilitamise eest. Keskkonnaorganisatsioonidega on keerulisem: ühelt poolt põhjavad nad põlevkivienergeetikat, teisalt tunnevad aga jälle hirmu, et see neetud NRG hakkab äkki tõepoolest põlevkiviga otsi kokku tõmbama.

Üldrahvalik omand ja õilsad keskkonnakaitselised kaalutlused on asja teoreetiline külg. Pigem taandub räige vastasseis opositsioonipoliitika põhipostulaadile ?Mida halvem, seda parem?. Konkreetselt võiks selle sõnastada järgmiselt: ?Mida halvem Kirde-Eestile, seda parem Rahvaliidule ja Keskerakonnale?.

Seekordne huvi nn NRG tehingu majandusliku külje vastu on olnud oodatult tagasihoidlik. Seda seetõttu, et Narva elektrijaamade vähemusaktsiate müügi näol on tegemist selgelt soodsa ja investeerimisvajadustest objektiivselt johtuva tehinguga. Pealegi eeldab sel teemal rääkimine erialaseid eelteadmisi. Palju lihtsam on loorbereid lõigata emotsionaalsetel teemadel, puudutagu need siis kahtlustatavat müüki kabinettide vaikuses, rahvuslikku julgeolekut või keskkonnaga seostuvat.

Selge on, et ükskõik milline tee poleks ka valitud investori leidmiseks Narva elektrijaamadesse, oleks see pälvinud hukkamõistu.

Sedakorda tuleb aga tunnustada Mart Siimanni ja tema valitsust, kes valisid elektrijaamade puhul vastasrinna poolt tagantjärele haugutava tehnoloogia. Kui vaielda, siis vahest selle üle, kas Vähi-Siimanni valik NRG kasuks oli nappivatest võimalikest variantidest parim või mitte. Nii nagu Eesti Raudtee erastamine on hiilgav näide sellest, kuidas üht infrastruktuurset suurettevõtet erastada ei tohi, on ASi Narva Elektrijaamad vähemusaktsiate müük hea näide sellest, kuidas tuleb erastada infrastruktuurseid suurettevõtteid. Kõik need, kes näevad NRG tehingus ohtu Eesti julgeolekule, eksivad põhimõtteliselt. Andes depolitiseeritult jätkusuutliku arengu garantii põlevkivienergeetikale, on NRG tehing vähemalt selles mõttes oluliseks komponendiks Eesti julgeolekule, et vähendatakse võimalikke poliitilisi pingeid Kirde-Eestis. Välisinvestori kaasamine Narva elektrijaamadesse on tegelikult ainus võimalus saada ja anda siduvaid tagatisi põlevkivienergeetika säilimisele kaugemaks tulevikuks.

Nimelt suurendab igasugune põlevkivienergeetika järsk kokkutõmbamine mõõtmatult sotsiaalse plahvatuse ohtu Kirde-Eestis. Tormakas turu soovitav avamine alternatiivsele energiale avab Eesti turu ei millelegi muule kui Venemaa odavale (kauaks?) elektrienergiale. See tähendaks kollapsit põlevkivitööstusele, sest vähemalt lähema 20-30 aasta jooksul pole põlevkivil muud väärtust kui küttena muuhulgas keskkonnakaitselistel põhjustel renoveerimist ootavates elektrijaamades.

Erinevalt keskkonnaorganisatsioonidest, kes on välja tulnud poliitiliselt ääretult lühinägelike avaldustega, pidanuksid sellele mõtlema need akadeemikud, kes erinevalt oma erialalt energeetikaga kokkupuutunuist kirjutasid mõtlematult alla poliitik Endel Lippmaa vigasele ja vastuolulisele populistlikule avaldusele.

Mitte NRG tehing, vaid selle ärajäämine seab ohtu võimalikust sotsiaalsest plahvatusest Kirde-Eestis johtuva rahvusliku julgeoleku. Selles mõttes on igati omal kohal tuntud ütlus Security begins at home ehk julgeolek algab kodust. Varustuskindlusest pole siinkohal mõtet rääkidagi, lahtisidumisel Venemaa energiasüsteemist pole NRG ega mis tahes muul toimuval või toimumata jääval tehingul, v.a liitumisel Euroopa Liiduga, mingit pistmist.

NRG tehingu lahmiv eitamine lähtub lootusest võimalikest Kunda jõe tagustest sotsiaalsetest konfliktidest räsitud Eestis parastades valgel hobusel taas võimule tulla, olgugi et selles võib Kirde-Eesti staatus juba midagi muud olla. Kas Eesti peab jätkuvalt kinni hoidma põlevkivienergeetikast, on iseküsimus, mille vaidlustamine on seni olnud võrdväärne pühaduse teotamisega.

Tõepoolest, põlevkivi kasutavate elektrijaamade sulgemine ja minek Venemaalt või Ignalinast ajutiselt imporditavale odavale elektrile on koduse keskkonna seisukohalt vahest tõesti õilis tegu. Keskkonnaorganisatsioonide nime taga seisjatel on absoluutselt õigus, kui nad väidavad, et leping NRG-ga põlistab põlevkivienergeetika järgmiseks 15 aastaks.