Eesti-Vene suhted ? mõttestampidest vabaks

Andres Tarand 04. september 2001, 00:00

Mõni nädal tagasi refereeris Eesti ajakirjandus Venemaa välisministeeriumi ametniku Vjat?eslav Jelagini artiklit Eesti ja Venemaa suhete kohta. Kevadel oli võimalus lugeda Venemaa duumasaadiku ?andõbini arvamusavaldusi, mis ülistasid Ivan Julma ja Stalini vägitegusid ning ennustasid Baltimaade peatset taasühendamist oma ?ajaloolise kodumaa? elik Venemaaga.

Kui Eesti loobuks soovist saada NATOsse, künnaks üles Saksa sõjaväelaste hauad, kehtestaks Venemaaga viisavabaduse ning tagaks vene keelele riigikeele staatuse, siis asuks Venemaa Jelagini hinnangul tõsiselt kaaluma suhete normaliseerimist. Minu hinnangul ei ole aga siis enam midagi normaliseerida, loetletud nõudmistega leppimine tähendaks 180-kraadilist pööret Eesti sise- ja välispoliitikas ning siirdumist idanaabri mõjusfääri. Täituks ?andõbini ja tema mõttekaaslaste unistus.

Eesti-Vene piirlepe on ammu valmis, kõik sisulised erimeelsused on klaaritud. Lepingu allakirjutamine seisab Moskva poliitilise tahte taga. Topelttollide kaotamise osas pidid juulis mäletatavasti läbimurdeni jõudma ühiskomisjoni kaasesimehed Laar ja Matvijenko. Kohtumine jäi paraku ära.

Oma kevadisel kohtumisel Venemaa Riigiduuma väliskomitee esimehe Dmitri Rogoziniga peatusime veidi pikemalt kahe riigi majanduslikul koostööl. Hoolimata meie mõlema tõdemusest, et koostööst võidaksid nii Eesti kui Vene ärimehed ja tarbijad, jäi majandusjuttude kohale siiski poliitiliste nõudmiste vari. Selle varju eemalepeletamine seisabki meil lähiaastatel ees.

Ma ei taha öelda, et Eesti Vene-poliitika oleks olnud täiuslik, või et suhete praegune seis oleks maksimum, mida võinuksime 10 taasiseseisvusaasta vältel saavutada. Küll aga väidan, et Eesti välispoliitika ei oleks Venemaa suunal saanud olla põhimõtteliselt teistsugune ning saavutatud tulemustega tuleb leppida.

Mõistan, et paljudel Eesti ettevõtetel oleks võimalik ja kasulik turustada oma kaupu Venemaal. 1998. aasta suveni asjad nii käisidki, topelttollidest sõltumata. Rublakriis andis Eesti firmadele hoobi, millest toibutakse tänini. Sellega vastan osaliselt küsimusele, kas Venemaa peaks olema Eesti ettevõtjale sihtturuks. Peaks muidugi, ikkagi arenev ja suure turuga naaberriik! Ühtegi ettevõtet ei saa keelata oma kaubale mis tahes maailma nurgas turgu otsimast, kuid riskide kalkuleerimise koha pealt on näiteks Lääne-Euroopa Venemaast oluliselt stabiilsem.

Mis edasi, kuidas olukorda parandada? Aeg paneb asjad paika. Ehk veidi valuliselt, aga siiski. Topelttollid kaovad hiljemalt siis, kui Venemaast saab WTO liige. See on ennekõike Venemaa enda huvides. Kui Eestist saab Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi liige, siis saavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigi viisat omavad Venemaa kodanikud tulla ka Eestisse. Saavad tulla ka praegu, korra alusel, mis ei erine millegi poolest kõikjal maailmas aktsepteeritust.

Riikide koostöö on alati kahepoolne. Ei ole nii, et üks pool peab minema järeleandmistele. Ses suhtes pole Eesti-Vene suhted maailmapraktikas mingi erand. Sajandid ühist kibedavõitu ajalugu pole siiski piisav põhjus mingite erisuhete sisseseadmiseks. Ei kujuta me ju ette, et Venemaa seaks suhetes USAga eeltingimuseks viisavabaduse sisseseadmise, kuigi USAs elab täna rohkem Venemaa kodanikke kui Eestis. Nagu tavaline Vene kodanik suhtub Eestisse eelarvamusega, nii on see sageli ka vastupidi. Kuni poliitikud ja diplomaadid omavahel piike murravad, saavad tavainimesed koostööd arendada nn pehmetes valdkondades, näiteks kultuuri ja turismi alal.

Inimesed peavad kokku saama ja oma silmaga veenduma propaganda ja reaalse elu erinevustes. Miks peaksid elus edasi jõudnud Vene pered sõitma puhkama Serena veeparki, kui samaväärseid mõnusid saab peagi nautida Tartus? Miks peaksid nad peesitama Kanaaridel, kui Pärnu ja Kuressaare pakuvad tunduvalt paremat hinna-kvaliteedi suhet?

Palju on räägitud, et Eesti president pole Balti riigipeadest ainsana president Putiniga kohtunud. Iga tippkohtumine eeldab mingi konkreetse kokkuleppe olemasolu. Kui kohtumise päevakorda kuulub näiteks alla kirjutamine Eesti-Vene piirilepingule, pole mul presidendina põhjust mitte istuda esimesele Moskva lennukile ning anda Eestile ülioluline allkiri.

Samas ei ole mõtet rahvast eksitada seisukohaga, et kohe-kohe sünnib riikidevahelistes suhetes läbimurre ning et kõik probleemid korraga lahenevad. Targem oleks edasi liikuda samm-sammult ja lahendada probleeme ükshaaval.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:51
Otsi:

Ava täpsem otsing