Krevetiäris püsib mõõnaaeg

Kui kõrvaltvaatajale võib tunduda, et nende pisikeste, maitsva lihaga vähiliste püük on üks ütlemata tulus äri, siis aastakümneid seda äri ajanud mees arvab teisiti. Islandi ekspordikeskuse tegevdirektor Ottar Yngvason on krevettide püügi, töötlemise ja müügiga tegelnud mitmes firmas kokku kolmkümmend aastat. ?Krevettide turg ja püük on kogu aeg tsüklilises muutumises, on raskemaid aegu, nagu praegu, ja paremaid aegu, ja mitte kunagi ei ole need ühesugused,? seletab ta.

Islandi ekspordikeskus kuulub gruppi, kus on veel kaks töötlemistehast ja Eesti tegutsev firma Reyktal. Eelmisel aastal grupp lõhenes, kui 27 aastat koost tegutsenud partnerid otsustasid kumbki oma firma teha. Koos partneriga lahkus grupist üks tehas ja kaks püügilaeva. Ekspordikeskuse põhilisteks turgudeks on Jaapan, Hiina, Suurbritannia, Taani ja Hispaania.

Yngvasoni sõnul tekkis Eestis firma loomise plaan pärast 1995. aasta Eestis käiku. Reyktal alustas tegevust 1997. aasta alguses ning selle aktsiapakk jaguneb pooleks Islandi valdusfirma ja Toomas Tamme vahel. Algul läksid Reyktali alla kaks Gröönimaalt ostetud väiksemat krevetipüügilaeva, hiljem lisandusid neile kaks suuremat ja moodsamat: üks Fääri saartelt ja teine Islandist ostetud laev. ?Algul oli idee selles, et vahetada väiksemad laevad suuremate vastu välja, aga kuna turg on loid ja head ostupakkumist ei ole tulnud, siis jätkame nelja laevaga ehk plaanitust suuremalt,? ütles ekspordikeskuse tegevdirektor.

Nagu öeldud, on krevetiäris praegu rasked ajad, mille on põhjustanud kreveti maailmaturuhindade langus, püügikvootide vähendamine ning kütusehinna järsk tõus. Olukorda iseloomustavad kõige selgemalt konkurendi Nasco ja veel ühe Islandi krevetipüügifirma pankrottiminek ning see, et püügipiirkonnast on kadunud Vene laevad, kel ei jätku raha kütuse jaoks.

Sellega võrreldes on Reyktal päris hästi toime tulnud, oma eelmise aasta 128 miljoni Eesti krooni suuruse käibe juures sai ta umbes 3 miljonit kahjumit. Tänavune aasta võib tulla veelgi kehvem, aga siis peaks ka kõige raskem selja taga olema.

Ottar Yngvason rõhutab, et Reyktalil on väga tugev islandlaste toetus. Nelja laeva on paigutatud ligi 300 miljonit krooni. Investeeringuid on aidanud korraldada Islandi põllumajanduspank (BI) ja neil on firma Eri Ltd spetsiaalsed garantiid.

Reyktal hakkas Eesti püügipäevi kasutama alles pärast 2000. veebruaris jõustunud uut Eesti kalapüügiseadust. Umbes kolmandiku päevadest hangib ta väljastpoolt: Loode-Atlandi kalandusorganisatsiooni (NAFO) oksjonilt 90 päeva, millele lisanduvad ühe Põhja-Ameerika firma ja Kuuba arvel veel paarsada päeva.

Tänavune püük traditsioonilises püügipiirkonnas ? väljapoole Kanada 200miilist majandustsooni jääval Flemish Capi madalal ? on olnud kesine, kuid firma tegi kevadel riskantse, kuid väga õnneliku otsuse. Nimelt saatis ta kaks laeva Barentsi merele, kus sinnamaani olid olnud väga kehvad saagid, kuid miskipärast just siis, kui laevad kohale jõudsid, kasvas saak seletamatul põhjusel kahekordseks.

Teise Eestis tuntud Islandi suure krevetifirma Nasco käekäik on olnud tunduvalt kurvem, sest tema lõpetas pankrotiga. Nasco partnerid Eestis olid Hiiu Kaluri tütarfirmad Dagomar ja Permare.

Nasco asutaja ja algne ainuomanik Egill Gudri Jonsson mõjus kohtuma tulles veidi löödud mehena. Aga ta ütles, et ei mõtle enam pankrotile või sellele, kui palju ta seal raha kaotas, vaid jätkab põhilist asja, mida ta oskab ? krevetimüüki, nüüd juba uues kolme mehe krevetimüügifirmas Seafood Trading Ltd.

Koostöö eestlastega sai Jonssoni sõnul teoks pärast seda, kui ta 1996. aastal NAFO aastakoosolekul tutvus Väino Ruuli ja Marek Harjakuga. Äriideeks oli, et Dagomar ja Permare hangivad Eesti keskkonnaministeeriumilt Eesti püügipäevad ning Nasco poolt on laevad ja müügi korraldamine. Algul sujus kõik kenasti, aga siis algasid raskused. Ei aidanud seegi, et 1999. aastal tulid firmale uute aktsionäridena toeks Islandi suurim laevafirma Eimskip ja Põhja-Islandi kalandusfirma Skagestrand Village kuni 120 miljoni Eesti krooniga. Pankrot tuli ikkagi.

Küsisin Egill Gudri Jonssoni käest, mis olid tema arvates firma põhjamineku põhjused. Ta mainib turuhindade kiiret langust aastail 1999?2000, kütusehindade samaaegset tõusu ning umbes 500 püügipäevast ilmajäämist, neist umbes 300 kaotati Eestis ja 200 Leedus.

Jonsson väitis, et pärast seda, kui 1999. aastal tuli ametisse uus keskkonnaminister ja eriti kui 2000. aastal sekkus krevetiärisse ärimees Rasmus Kulla, ei olnud enam ministeeriumilt võimalik selgeid vastuseid saada. Tema kinnituse kohaselt vajab firma toimetulekuks laeva kohta 220 püügipäeva, aga kui neid vähendati laeva kohta 50 päeva võrra ning kui litsents anti kaheksale laevale, ehkki laevu oli kümme, mis tähendas, et kaks pidi pidevalt kõrvale jääma, siis algasid probleemid. Lisaks nõudis peamine laenuandja, Islandi investeerimispank FBA Eesti püügipäevade kohta selgust, aga seda ei olnud.

Kuid Ottar Yngvason näeb Nasco pankrottiminekul ka muid põhjusi. Esiteks oli see tema sõnul krevetiäris algaja, alustades ühe mehe maaklerifirmana. Teiseks sai ta kohe algul kaela suured võlad, kui ostis ühelt Norra pangalt kolm krevetipüügilaeva, mis see oli saanud pankrotivaraks. Arvestades turu olukorda oli laevade hind väga kõrge. Lisaks üüris Nasco veel kolm laeva ja paisutas püügi väga suureks, mis turuolukorra halvenedes kätte maksis.

Veel mõni aeg tagasi oli Nasco koos Dagomariga Permare üks põhiomanikke. Kuid pärast Nasco pankrotti minekut ostis Dagomar pankrotihaldurilt Permare aktsiad tagasi, nii et tal on neil üle 80%. Permare üks aktsionäre on ka Reyktal 14 protsendiga. ?Ostsime need 1999. aastal väikeaktsionäridelt ja lootsime oma osa suurendada, aga see ei õnnestunud,? ütles Ottar Yngvason.

Permare võimalikke ümbrikupalku, mille kohta Äripäevas on palju kirjutatud, Egill Jonsson kommenteerida ei soovinud, väites, et müügi poole inimesena polnud tal palkadest ülevaadet. Ta ütles ainult, et meremehed said laevas püsipalka, millele lisandus heade tulemuste eest boonus ning et kogu see raha läks meeste kontole. Oma äripartereid Kõuhknaid iseloomustas ta sõnapidajate meestena, kellega sai korrektselt asju ajada. Ühtlasi avaldas Jonsson lootust, et ehk õnnestub tal tulevikus eestlastega veel kord uus krevetiäri püsti panna.

Nii Reyktal, Permare kui Dagotar jätkavad krevetipüüki Loode-Atlandi kalandusorganisatsiooni tsoonis. Et krevetivarud on vähenenud, otsustas Loode-Atlandi kalandusorganisatsioon aprilli algul vähendada püügipäevade arvu 15% võrra, mis tähendas, et Eestil jäi 1667 päevast alles 1389 päeva.

Keskkonnaministeeriumi kalandusosakonna peaspetsialisti Ain Soome sõnul jagunevad päevad firmade vahel järgmiselt: Permare 417, Dagomar 492, Reyktal 459 ja Toomas Misleri firma Pro-Traal 21 päeva.

NAFO on jagatud seitsmeks tsooniks (0?7), kus Eestil on ajalooline krevetipüügiõigus Flemish Capi piirkonnas tsoonis 3M ja selle kõrvaltsoonis 3L. Lisaks on Eestil ajalooline õigus püüda Barentsi merel 377 päeva, mida tänavu taotles ainult Reyktal ja mis talle nii õnnelikuks osutus.