Tööga hõivatute arv on kinni ekspordi võimalustes

II kvartali tööturu arenguid iseloomustavad näitajad rõõmustasid kindlasti töövõtjaid ? tööpuudus langes eelmise aasta 13,2 protsendilt koguni 12,4 protsendini ning keskmise palga number tõusis sama ajaga 14,6 protsenti (reaalväärtusena 7,4 protsenti).

Suurem hõivatus ja sissetulek tähendas ka võimalust enam kulutada ning tulemuseks oli tarbijate kindlustunde ning tarbimise kasv. Samal ajal on muu maailm hädas majanduskasvu aeglustumisega, mis põhjustab nii tööpuuduse kasvu kui ka pidurdab palgatõusu.

Miks siis Eesti tööturul asjad II kvartalis teisiti läksid?

Lihtsaim põhjendus on selles, et Eestis jäi majanduskasv II kvartalis endiselt suhteliselt korralikuks. Kuna tootmine kasvas, suurenes ka vajadus täiendava tööjõu järele. Olukorras, kus nii mitmeski valdkonnas on kvalifitseeritud töötajaist puudus, kipuvad ka palgad suhteliselt kiiresti kasvama. Siiski ei taandu II kvartalis toimunud tööpuuduse vähenemine ja palgatõus üksnes eeltoodud põhjustele.

Tõsi on see, et hõive kasvas, kuid tööpuuduse vähenemine pole nii kindel. Arvestades töötute hulka ka heitunud ? inimesed, kes on loobunud töö otsimisest ?, jääb tööpuuduse tase vaid veidi alla eelmise aasta II kvartali tasemest.

Tööpuuduse vähenemise tõi kaasa eelkõige pikaajaliselt töötute arvu langus, tõenäoliselt aga kasvas nende arvelt heitunute arv. Seevastu lühiajaliselt töötute arv vähenes, osutades koondamiste suhtelisele tagasihoidlikkusele ning tööleidmise võimaluste kasvule II kvartalis. Kahjuks jätkub juba praegugi suhteliselt kõrge tööpuuduse kasv noorte seas.

Ettevõtjate optimistlikud tulevikuootused suurendasid hõivet töötlevas tööstuses, kaubanduses ja teenindussektorites. Tööhõive kasv jätkus ka valdavalt riigi poolt finantseeritavates sektorites.

Samal ajal vähenes hõive kontsentreeruvas finantssektoris ning struktuurreforme läbiviivates energeetika ja mäetööstuse ettevõtetes.

Hõive vähenemine nimetatud sektorites jätkub tulevastel perioodidel, kuid olenevalt ekspordi võimalustest võib selle aasta teises pooles oodata palgatööliste arvu vähenemist nii mitmeteski ja eelkõige eksportturgudele orienteeritud tootmisharudes.

II kvartalis tundusid tööandjad üpriski heldelt kompenseerivat järsult kiirenenud inflatsiooni, kuid aeglustuv hinnatõus vähendab kindlasti nende valmisolekut palku tõsta, eriti arvestades võimalust, et majandusolud halvenevad. Palgatõusule II kvartalis võis endiselt avaldada mõju nn ümbrikupalkade maksmise vähenemine.

Kuigi kasvutempodes on muutused tagasihoidlikumad kui eelmise aasta alguses, on endiselt mõningates harudes palgakasvud märgatavalt kõrgemad keskmisest (kaubanduses, hotellides ja restoranides ning kinnisvara- ja äriteeninduses).

Loomulikult võib palgakasvule mõju avaldada ka kvalifitseerituma tööjõu kasutamine või väga tugev kasv harus, kuid tundub, et kõiki neid palgatõuse ainuüksi nimetatud põhjustele taandada pole võimalik.

Koos võimaliku tööpuuduse kasvuga ja inflatsiooni langemisega peaks ka palgatõusud aeglustuma. Küsimuseks on aga, kas tööandjad kompenseerivad töövõtjatele uute sotsiaalkindlustusliikide maksete mõjud. Kindlasti suurendab keskmist palka mõnevõrra ka miinimumpalga kasv ning palkade tõstmine riigisektoris (õpetajad, politseinikud).

Niisiis võib juhtuda, et ka järgmise aasta alguses tuleb palgatõus üpriski korralik, kuigi majanduses ilmselt sellal parimatest aegadest rääkida ei saa.