Eesti põhiseadus ja Arnold Rüütli paradoks

07. september 2001, 00:00

1991. aasta 20. augusti hilisõhtul vastuvõetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus riiklikust iseseisvusest koosneb kolmest punktist. Teine punkt käsib moodustada Põhiseadusliku Assamblee uue põhiseaduse väljatöötamiseks ja rahvahääletusele esitamiseks. Kui too kogu sama aasta sügisel tööle asus, tundus selle liikmete enamikule vastuvõetamatu, et Eesti teiseks presidendiks võiks saada tollal rahva hulgas väga populaarne Arnold Rüütel.

Teatavati oli mees kuulunud Nõukogude nukuvabariigi kahel viimasel kümnendil selle kõrgete funktsionärid hulka: 1971-89 Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige, 1977-89 EKP KK büroo liige, 1977-79 KK sekretär, 1978-83 ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, 1983-90 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Viimasel kolmel aastal oli ta aktiivselt ning juhtivalt osalenud Eesti iseseisvusliikumises ja võitnud laia tunnustust eriti maarahva hulgas.

Samas näitasid kõik märgid, et erinevalt Vaino Väljasest, EKP KK esimesest sekretärist aastatel 1988-91, kes tõmbus pärast oma otsustava panuse andmist Eesti taasiseseisvumisse poliitili sest elust tagasi, kavatseb Arnold Rüütel jätkata uues olukorras. Talle ennustati võitu riigipea otsevalimistel, kui uus põhiseadus peaks presidendi rahva poolt valitavaks sätestama.

EKP KK endine bürooliige ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi endine esimees nüüdsama taastatud Eesti Vabariigi presidendiks? Paljud näisid olevat päri, seda koguni soovivat. Saulusest oli meie kõigi silme all saanud Paulus mida veel tahta? Ent paljud ja nende hulgas suurem osa toonaseid juhtpoliitikuid ebalesid või pelgasid. Mis uueks saanud Eesti see on, kus endisaja tipptegija riiki juhib? Kahjuks ei osanud assambleelased muud targemat välja nuputada, kui vastavad tõkendid põhiseadusesse kirjutada.

Eesmärgist pühendatud abinõu toimis. Eesti presidendiks sai Lennart Meri. See-eest on tagantjärele selgunud pentsik paradoks. Needsamad toonastest päevapoliitilistest kaalutlustest kantud, kuid lõpuni läbimõtlemata kavalused ning takistused, mis põhiseadusse sokutati ühe konkreetse isiku teed Kadriorgu tõkestama, annavad nüüd, üheksa aastat hiljem, Arnold Rüütlile uue ?ansi, soodsama kui kunagi varem. Eestis on 42 linna. Seejuures jaguneb linna- ja maaelanikkond vahekorras 69:31. Sootuks teine suhe valitseb valimiskogus. Volikogude 266 esindajast tuleb presidenti valima linnadest 61 valijameest (mitme esindajaga 9 suuremast linnast 28 ja 33 väiksemast 33). Samal ajal saadavad vallad Estonia kontserdisaali 205 meest-naist.

Ümardame elanike arvu 1,4 miljoniks ja saame, et 966 tuhandet esindab 61, 434 tuhandet 205. Teisi sõnu: maarahvas lööb valimiskogus linnarahvast 7,5 kordse ülekaaluga. Tõsi, Eesti kodanike linnalembus on kogu elanikkonna omast mõnevõrra tagasihoidlikum. Kuid ärgem unustagem, et kohalikke volikogusid said valida kõik püsielanikud. Volikogude esindajate kaasamine seadustatud kujul on liiatigi Põhiseadusliku Assamblee tõsine apsakas, sest nende kaudu võtavad ? põhiseadusevastaselt ? Eesti presidendi valimistest osa ka teiste riikide, eelkõige Venemaa kodanikud.

Kui põhiseadus oleks jätnud presidendi valimise riigikogule (määranud madalama künnise ja nõudnud ebaõnnestumise korral laialiminekut) või mõnele valijatelt otsemandaadid saanud proportsionaalsele valimiskogule, puuduks Arnold Rüütlil vähimgi lootus. Ei oleks ta suutnud vastaskandidaate lüüa ka otsevalimistel, kui need oleksid tänavu toimunud.

Tema ja ta erakonna toetus linnades puudub või on tühine. Aga vallavolikogudes paistab tal olevat endiselt tõmmet ja vallavolikogude esindajate käes on 21. septembril jäme ots.

Siit moraal. Põhiseadus on riigi konstitutsioonilist ülesehitust määrav alusdokument. Põhiseaduse ülesanne ei ole lahendada ühe ajahetke erijuhtumeid. Omad vitsad peksavad iga külma kingseppa.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:51
Otsi:

Ava täpsem otsing