Riigist võõrandumine toodab euroapaatiat

Eesti avalikule arvamusele ei ole niisiis omane mitte niivõrd euroskeptitsism, kui euroapaatia. Kuna üldine suhtumine euroliitu on valdavalt positiivne või neutraalne, on selge, et põhjuseid madalaks toetuseks ELiga ühinemisele tuleb otsida mujalt kui konkreetselt euroliitu puudutavatest arvamustest.

Eestlaste euroskeptitsismis on sageli süüdistatud kehva teavitustööd. Tõepoolest, mitmed uuringud kinnitavad, et mida paremini inimene on informeeritud ja teadlik eurotemaatikast, seda tõenäolisemalt toetab ta Eesti ühinemist ELiga.

Ometi ei tohiks poliitikud rutata sellest järeldama, et ELi pooldajate arvu tõstmiseks on eelkõige vaja võimsamat europropagandat. Euroskeptitsismi põhjendamine rahva viletsa informeeritusega on poliitiliselt äärmiselt lühinägelik. Loomulikult on teavitustöö oluline, kuid veelgi olulisem on analüüsida rahva suhtumist ELi laiemate ühiskondlike probleemide kontekstis.

Vähene toetus eurointegratsioonile on tugevasti seotud väga madala usaldusega poliitikute ja ühiskondlike institutsioonide vastu. Euroskeptikud usaldavad kõiki ühiskondlikke institutsioone ? valitsust, Riigikogu, ajakirjandust jne ? tunduvalt madalamalt kui euroliidu pooldajad, kusjuures ELi neutraalselt suhtuvad paigutuvad nende kahe grupi vahele.

Eurointegratsiooni seisukohast on eriti murettekitav, et enamus Eesti rahvast ei usalda valitsust ega peaministrit.

On ka teisi näitajaid, mis tõestavad, et negatiivsed või apaatsed hoiakud poliitika suhtes peegelduvad suhtumises ELi. Nii näiteks on mistahes erakonna toetajad euroliidu suhtes positiivsemalt meelestatud kui need, kes ei toeta ühtki poliitilist erakonda. Viimaseid on aga väga palju ? umbes 30% elanikkonnast.

Enamus euroskeptikutest ja ?euroapaatsetest ei tea EList suurt midagi ega tahagi teada. Ametlikku infot nad ei usalda ja see neid ei huvita. Teavitustööle on vastuvõtlikud vaid vähesed; nimelt moodustavad need, kes ei ole oma seisukohta otsustanud ja vähemalt mingil määral huvituvad ELi temaatikast, vaid ligikaudu 12% elanikkonnast.

Pelgalt teavitamisest ei piisa selleks, et lahendada põhiprobleemi ? usaldusepuudust poliitikute ja riigi vastu ning sellega kaasnevat võõrandumist. Suhtumine nii ELi kui poliitikasse üldse on seotud sotsiaalse positsiooni ja toimetulekuga. ELiga ühinemise vastu on eelkõige need sotsiaalsed rühmad, kel tänases Eestis kõige raskem toime tulla ? pensionärid, töötud, maaelanikud, madala sissetulekuga inimesed. Need grupid suhtuvad igati pessimistlikumalt, kuid ka ükskõiksemalt ELiga seonduvatesse küsimustesse.

Samas on vaesemad inimesed keskmisest tunduvalt rohkem mures Eesti iseseisvuse pärast ja kardavad, et ELiga ühinemine toob kaasa laialdase migratsiooni. Samad inimesed usaldavad väga madalalt valitsust ja poliitikuid. Järeldus: Eestis on olemas märkimisväärne potentsiaal äärmuslike ja populistlike poliitiliste rühmade tekkeks. On ju lääne kogemustest teada, et taolised rühmad leiavad kandepinda eelkõige vaeste, vähem haritud ja sotsiaalselt marginaliseerunud inimeste hulgas. Paraku on selliseid Eestis palju.

Toimetulekuraskused, valitsuse mitteusaldamine ja negatiivne või apaatne suhtumine ELi moodustavadki omavahel seotud probleemide kimbu, mille lahendamine pole kergete killast. Suhtumine ELi näitab, et eestlane on selgeks õppinud meie ühiskonna viimase aastakümne juhtlause: igaüks peab ise oma eluga hakkama saama. Vähem edukad ei looda aga oma elujärje parandamiseks abi ei riigilt ega ELilt.

ELi toetust aitab tõsta selline poliitika, mis sisendaks sotsiaalselt tõrjutud ja apaatsetesse inimestesse usku, et riik tahab ja püüab nende probleemidega tegelda.

Autor: Kristi Raik