Euroopa Liiduga liitumine ei ole pokkerimäng

Peeter Kreitzberg 11. september 2001, 00:00

Ma arvan, et küsimus, kas me peaksime Euroopa Liiduga võimalikult kiiresti ühinema või peaks meie eesmärk olema paremate tingimuste kauplemine ja üleminekuperioodide taotlemine, on põhimõtteliselt valesti püstitatud ? ükski neist ei ole ega saagi olla eesmärk omaette.

Sellele küsimusele oleks vastus väga lihtne: peame valima tee, mis kõige enam vastaks meie sotsiaalse ja majandusliku arengu huvidele. Kahjuks pole ma siiani näinud ühtki usaldusväärset analüüsi ega kuulnud midagi selliste analüüside olemasolust Eestis, mis lubaks meil nende omavahel konfliktsete alleesmärkide valikus otsust langetada.

Minu arvates on lubamatu langetada väga kaalukaid otsuseid, olgu selleks siis elektrijaamade ja raudtee erastamine või ELiga ühinemine nii, et otsustajatel puudub otsuse langetamiseks vajalik informatsioon, informatsioon tingimustest ja tagajärgedest.

Minu jaoks on täiesti lubamatu ja arusaamatu, miks Eesti riik pole liitumisstrateegia, nagu ka kogu oma majandusstrateegia koostamisel püüdnud modelleerida alternatiivseid tulevikustsenaariume, vaid on lähtunud üksnes poliitilistest loosungitest.

Kui meil on kasulik ELiga kiiresti ühineda, peame ühinema kiiresti, kui ei ole kasulik, siis mitte nii kiiresti. Kuid mitte see pole peamine, vaid et me peame teadma, miks me nii teeme, ja seda, mis on alternatiivsete otsuste hind. Me peame ükskord aru saama, et ka kõige suurema paatosega välja hüütud poliitilised loosungid ei ole piisav alus valikute tegemisel.

Samuti pole ülemi-nekuperioodid ja nende pikkused eesmärk omaette ? siin sõltub kõik ju esiteks sellest, kui palju ja kui kiiresti me suudame investeerida selleks, et luua maale vajalik infrastruktuur. Esiteks, jõuda näiteks selleni, et meie koolide sööklad ja maakauplused vastaks ELi hügieeni ja sanitaarnormidele. Ja teiseks sellest, millest meil nende kulutuste tegemise kasuks otsustamise korral ilma tuleb jääda.

Midagi ei saada ju tasuta, kuid siin on vaja teada, aga mitte ennustada ja peast pakkuda, nagu pokkerimängus.

Olen valitsuselt kõik need ELile lähenemise aastad oodanud asja kohta vähegi konkreetsemat informatsiooni, kuid peale loosungite ja ilmselt laest võetud hinnangute pole ma midagi kuulnud.

Tööjõu vaba liikumise nõue kuulub oma olemuselt kokku kaupade ja kapitali vaba liikumise põhimõtetega ning uute liikmesriikide kodanike sellest õigusest ilma jätmine on selgelt diskrimineeriv.

Teisest küljest tuleb meil aru saada ka sellest, et tööjõu vaba liikumise kitsendamine ei tööta igal juhul üleminekuriikide kahjuks ja aitab mõnevõrra neutraliseerida ülemineku?oki tagajärgi neis riikides.

Eesti tööjõud ka siiani üpris ulatuslikult Eestist välja liikunud (täpne statistika ja uuringud sellest loomulikult puuduvad!). Samuti pole kõik ELi liikmesriigid pidanud vajalikuks kasutada üleminekuaja sisseviimise võimalust Eesti tööjõu suhtes. Seega arvan, et lõppkokkuvõttes ei ole siin tegemist meie jaoks kõige põletavama probleemiga.

Maa müügi lubamisel välismaalastele tuleb arvestada kahe asjaoluga. Esiteks sellega, et restitutsiooni korras tagastati suur osa maast neile, kes seda maad ei kasuta. Seda kas siis sellepärast, et nad ei mõtlegi seda maad kunagi kasutama hakata, või sellepärast, et hetkel on põllumajanduslik tootmine Eestis madalseisus; ka neile, kes ei ela Eestis, aga ei kavatsegi siia elama tulla. Paljudele on aga restitutsiooni korras tagasi saadud maa müük ainuke võimalus ots otsaga kokku tulla.

Teiselt poolt tuleb arvestada ka sellega, et tänu meie majandusreformide praegusele seisule on põllumajandus- ja metsamaa Eestis hetkel erakordselt odav, mis teeb võimalikuks selle maa kokkuostmise võileivahinnaga. See omakorda võib tulevikus ohtu seada Eesti põllumajandus- ja metsandussektori konkurentsivõime.

Poliitikutel tuleb nende kahe vastandliku lähtekoha vahel leida ratsionaalne kompromiss, mis võib minu arvates sisaldada ka teatavat üleminekuperioodi ja piiranguid maa müügiks välismaalastele.

Samas aga ma ei arva, et sellised piirangud Eesti tingimustes, siin laialt levinud ja vähest hukkamõistu leidnud variisikute kasutamise ja pettuste leviku tõttu tõhusaks osutuda. Seetõttu kaldun toetama seisukohta, et põllu- ja metsamaa müügi reguleerimise asemel oleks tunduvalt ratsionaalsem reguleerida selle ostmist, sidudes nende maade ostmise sihtotstarbekohase kasutamise nõudega.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:52
Otsi:

Ava täpsem otsing