Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaubandusbuum suretab külapoed
Tõenäoliselt saab Rocca al Mare vabaõhumuuseum endale mõneteist aasta pärast uue eksponaadi ? külapoe, sest kus mujal, kui mitte vabaõhumuuseumis eksponeerida, mida külast enam ei leia. Erinevalt teistest eksponaatidest ei askelda seal aga takustes hamedes tegelinskid, vaid kitlis poeneid, kes arve lööb kokku OKA kassaaparaadil ja käsi peseb voolava vee all.
Nagu öeldud, külast siis poodi enam tõenäoliselt ei leia ning seda mitte mingite euronõuete pärast, vaid seetõttu, et maainimesed, kel vähegi võimalust, on viinud oma raha linnapoodidesse, kus valik suurem ning kaup üldjuhul odavam.
Sellel aastal lahvatanud kaubanduspindade rajamise buum viibki kliendid paljudelt maakaupmeestelt. Ainuüksi Tartus on tänavu kaubanduspind kahekordistunud, seejuures Tartu suurima kaubanduskeskuse, Lõunakeskuse omanikud on väitnud, et peavad oma potentsiaalseteks klientideks kõiki, kes elavad 80 km raadiuses. Ja pole ka imestada, kui inimesed nii kaugelt tulevad sisseoste tegema, sest suurte ostukeskustega Lõuna-Eesti rahvast seni hellitatud pole.
Põlvamaa kaupmeestele valmistab veel rohkem muret Põlva linn, kus on 7700 m2 kaubanduspinda ehk 1,2 m2 elaniku kohta. See näitaja ületab Eesti keskmist enam kui kaks korda. Põlvas on viis suurt discounter-kauplust, mille hinnatase on kohati võrreldav hulgifirmade omadega. Aasta lõpuks lisandub veel üks, 1000 m2 suurune cash and carry hulgiladu. Samasugune olukord on Võrus, kuhu üksi augustis lisandus 2500 m2 kaubanduspinda.
Polegi siis midagi imestada, et järjest enam maainimesi eelistab oma ostud teha suuremates keskustes, maakaupmeeste püsiklientuuri moodustavad aga järjest enam pensionärid, kes ostavad leiba, võid ning ehk pudeli õlut. Paraku on elu julm ning need kliendid ei suuda oma ostudega kaupmeest ülal pidada, isegi siis mitte, kui tal voolavat vett poes ei ole.
Autor: Sander Silm