Kas riik peab toetama keskkonnasõbralike energiaallikate kasutamist?

Loomulikult peab toetama. Siiani on riigi tegevus olnud deklaratiivne ja küllalt ebaefektiivne.

Riiklikul tasemel on vaja väga selgelt öelda, milline on riigi poliitika selles küsimuses, mitte teha pidevaid kummardusi Eesti Energia poole ja ülistada seda keskkonna mõttes ääretult kahjulikku investeeringut, mida NRG Energy meile toomas on.

Käivitada tuleb selge tehnoloogiaarengu programm.

Eraisikut saaks keskkonnasõbralike materjalide kasutamisel aidata kindlate toetusprogrammide kaudu. Aga kõigepealt peab ühiskonnal olema väga selge energeetilise ja majandusliku käitumise mudel, mis meil praegu puudub.

Näiteks kui inimene rajab kohalikest taastuvatest materjalidest endale elamu, kus kasutatav tehnoloogia on selline, et gaasi- ja vedelkütuse vajadus langeb miinimumini, siis pole riigil selle eraisiku tegevuse tõttu vaja enam nii palju importida. Näiteks võib see inimene kasutada oma hoone kütmiseks päikeseenergiat või taastuvat puidukütust. Siis tuleks sellist isikut ilmselt toetada ? näiteks kolmandiku summa ulatuses, mille võrra ta vähendab oma tegevusega järgmise kahe või kolme aasta kaubandusdefitsiiti.

Tegemist on maailmavaate ja tahte küsimusega. Kui inimese maailmavaates ei sisaldu mõiste ?keskkond?, ei saa seda sinna ka vägisi toppida.

Minu meelest ei peaks toetama. Kui doteerida üht, siis tuleb doteerida ka teist. Ainult üht doteerides lööme turu segamini. Kui me aga mingil põhjusel homme enam seda üht ei doteeri, siis satub ta väga raskesse seisu. Ta ei ole püsivalt kindlatel jalgadel, sest ta loodab liigselt riigile.

Ma arvan, et kui ideel on elujõudu, siis lööb see nii või naa läbi.

Riigi tasandil tuleb kindlasti vastu võtta otsus, et alternatiivenergia kasutamine on hea, aga otseselt doteerida ei ole vaja.

Näiteks maasoojuspumpade laialdasemal kasutamisel on praegu peamiselt kaks takistavat faktorit: inimestel pole piisavalt finantse ega piisavalt maad, et saaks vajamineva kontuuri maasse paigaldada.