Kiiev - minevik ja olevik ühe korraga

Tõnu Ojala 14. september 2001, 00:00

Kultuuri- ja ajaloohuvilisel inimesel seda muret, mis Kiievis teha, tekkida ei tohiks. Kiievi katedraalid ja kloostrid on endiselt ilusad ja külastajatele avatud, muuseume on küllaga ning kesklinn on puhas ja korras.

Pärast iseseisvumist käib Ukrainas igal pool üleminek ukraina keelele. Kohati võtab see isegi tragikoomilise ilme ? näiteks koolid on üle läinud ukraina keelele, seda sõltumata sellest, kas laps räägib kodus ukraina või vene keelt.

Ukrainakeelsed on ka liiklusmärgid, vähemalt Kiievi kandis on üleminek üsna odav olnud ? venekeelne ?i? on asendatud ukrainakeelse kahetäpilise i-tähega.

Eestlane tunneb end Kiievis peaaegu samamoodi kui soomlane Tallinnas. Söögikohti on Kiievis piisavalt ja igale maitsele ning rahakotile. Ainult aega peab kõvasti olema ? operatiivsusega teenindajad ei hiilga ning tellides tuleb silmas pidada, et garneering tuleb eraldi juurde tellida ? kui tellida näiteks karbonaad, siis saabki vaid lihatüki! Pole ka ime, kui menüüs on toodud 100 grammi hind, ports on aga hoopis suurem.

Õllesõpru rõõmustab Ukraina rikas õllevalik ning hinnatase. Kui ikka 0,5 liitrit korralikku külma vaadiõlut maksab Kiievi peatänaval kaks grivnat ehk pisut üle 6,5 krooni, on raske ükskõikselt mööda minna, seda enam, et õhutemperatuur oli suvel Kiieviski pidevalt üle 30 kraadi.

Kui õllehindade osas saab eestlane vaid rahul olla, siis mujal üritatakse pidevalt meenutada, et kohapeal olnuks odavam elada. Nii hotellides kui muuseumides ja katedraalides-kloostrites kehtib kaks hinda ? odavam Ukraina kodanikele, kallim ülejäänutele.

Mõningase üllatusena selgub, et erinevalt Venemaast, kus ?omadeks? loetakse ka SRÜ riikide kodanikke, on ukrainlaste jaoks ühtemoodi võõrad kõik. Nii pole abi ka korralikust vene keelest, ilmselt päästaks ukraina keele oskus, aga mida pole, seda pole ? Pet?orskaja Lavrasse sisenedes jahmatab valvuritädike meid sõnavalinguga, mille puänt seisneb selles, et seltskonda eestlasi Venemaalt tulnuteks peetakse ning meid piletikassasse kallimate piletite järgi saadetakse.

Õnneks pole hinnavahed nii suured kui Moskvas või Peterburis ? nt Sofia katedraalis kasseeritakse ukrainlastelt kolm, ülejäänutelt kümme grivnat, kuulsate koobastega Pet?orskaja Lavras on hinnavahe suurem ? 3 ja 16 grivnat.

Hiljem selgub, et poliitilist kaarti loetakse eri linnades erinevalt. Kui Kiievis peetakse ?omadeks? vaid Ukraina kodanikke ja nõutakse kallima pileti ostmist ka Venemaa ja teiste SRÜ riikide külalistelt (Balti riikidest rääkimata), siis Krimmis võib rahumeeli oma Eesti päritolu üles tunnistada ning odava pileti saada.

Õnneks ei tunta sellist asja nagu välismaalaste hind Kiievi ühistranspordis, mis on meie vaatenurgast lähtudes üle mõistuse odav ? 50 kopikat ehk 1,65 krooni. Kohalikud elanikud, kelle kuusissetulek jääb sageli paari-kolmesaja grivna piiresse, nii ei arva ? 50 kopikani tõusnud hind on esile kutsunud hulganisti nurinaid.

Selle üle, kus kohast pilet saada, oma pead vaevama ei pea ? tööpuudust üritatakse Ukrainas vältida lihtsalt, säilitades palju madalapalgalisi töökohti. Nii ongi igas bussis ja trammivagunis konduktor, kes reisijatele pileteid müüb.

Parim vahend Kiievis ringiliikumiseks on endiselt metroo, kus pilet samuti 50 kopikat maksab. Jaamades asuvad ?etooniautomaadid vahetavad ühe- ja kahegrivnased paberrahad vastavalt kahe või nelja ?etooni vastu. Tõsi, ei tasu üllatuda, kui Dnepri silla ületamise järel maa alla sõitvas rongis tuled põlema panna unustatakse ? hoidke oma asjadel silm peal.

Valuutavahetuspunkte on Ukrainas palju, hoopis enam kui näiteks prügikaste või avalikke WCsid (viimased meenutavad neid, mis olid meilgi 15 aastat tagasi raudteejaamades). Valuutavahetuspunktid tunnistavad kolme valuutat ? USA dollarit, Saksa marka ja Vene rublat. Kui taskus midagi muud, tuleb sammud seada panka.

Nostalgiat kutsuvad esile paljud Kiievi hotellid. Suur osa neist näevad välja samasugused nagu omaaegsed Inturistid.

Loomulikult on ka Lääne standarditele vastavaid tipphotelle, kuid nende hinnatase on ka absoluutsest tippklassist ? teravas vastuolus Kiievi muu hinnatasemega. Ülejäänud Ukrainaga võrreldes on ka renoveerimata hotellide hinnatase muu Ukrainaga võrreldes enam-vähem kahekordne.

Seda, et tööpuudusest hoidutakse Ukrainas lihtsate vahenditega, näeb lisaks konduktoritele ka hotellides ja muuseumides. Omaaegsetes Inturisti hotellides on täpselt nagu vanasti ? all vastuvõtus istub terve armee mutikesi, liftide ees on ?töökoht? kõike kahtlustaval valvurist taadil ning igal korrusel on veel administraator, kes võtmeid jagab. Muuseumides istuvad aga igal nurgal ilmselt omal ajal pioneerijuhtidena töötanud tädikesed, kes samuti kõiki absoluutselt kõiges kahtlustavad.

Ukraina viisa maksab 30 USA dollarit, see tuleb hankida eelnevalt saatkonnast või kasutada mõne reisibüroo abi. Nimekatest turismifirmadest Ukrainasse sõidul palju abi ei ole (kui on, siis on nende hinnakiri ülekohtuselt kõrge), hoopis kompetentsemad on pisemad reisibürood.

Kuni 1. juulini ei olnud pärast viisa saamist sugugi kõik mured murtud ? välismaalane, kes viibis Ukrainas üle kolme päeva, pidi end OVIRis registreerima. Nüüdseks on sellest nõukogude aja pärandina kehtinud tobedusest õnneks loobutud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing