Kui saab jalgsi, saab ka ATVga

Mari Sarv 14. september 2001, 00:00

Algul tundub Riksi hooletu muigega visatud lubadus veidi hirmutav, sest 12kraadise ilmaga ei tundu kuigi meeldiv puusani märjaks ja põlvini mudaseks saada. Lisaks ? naisterahva asi ? ei ole ma kindel, kas masinaga hakkama saan või põhjata mudaauku sõitagi julgen.

Kuid saan ja julgen. Nelijärvel pakutavate masinate käiguvahetus on lihtne nupulevajutus nagu jalgrattal. Väga häid pidureid pole, kindlam on pidurdada mootoriga. Ümber pole Riks seda masinat veel minemas näinud ja kui see mutta või kännu otsa põhjalikult kinni jääb, saab kahekesi lihtsalt välja lükata või tõsta.

ATV ? all terrain vehicle ehk masin igasuguse maastiku jaoks läheb läbi uskumatutest kohtadest. Ületamatuiks takistusiks ehk vertikaalsein ja üle pea vesi. Ületatavateks takistusteks trepid, teele langenud puud, põhjatuna tunduvad mudaaugud, sillata kraavid, lagunenud ja mädanenud sillad, teeta metsad ja metsata teed.

Auklikul sillal, mis tundub ületatav vaid jala, vajub minitraktori üks ratas libedate palkide vahelisse auku ja ripub abitult õhus, samal ajal on ülejäänud kolm ratast abitusest kaugel ja veavad masina kerge vaevaga sillast üle ja libedast kraavipervest üles. Tuleb vaid julgelt gaasi anda.

ATV kui neljarattalise mootorrattaga sõitmiseks pole varasem mootorrattasõidu kogemus vajalik, pigem võib see kahju tuua. Sest oma nelja ratta ning nelikveoga käitub ATV sootuks erinevalt ning võrreldes krossirattaga on tal endal hoopis kindlam ettekujutus sõidumarsruudist ja liikumissuunast. Matkajuht Riksi sõnul on safaritel just krossimootorratturid need uljaspead, kes vastu puud ja teisi masinaid kihutavad, uskudes kindlalt oma motokogemusse.

Kõige raskem on algajal harjutada end mõttega ATV ümberminematusest. Hea tahtmise juures on loomulikult võimalik masin ümber ajada, kuid mõistlikul kiirusel ning juhendaja jälgedes sõites on oht pigem teoreetiline. Seega tuleb usaldada masinat ning sadulasse jääda, selle asemel et ehmunult poole reieni mutta hüpata. Samas tasub kõigeks valmis olla, sest kusagil on ka ATV võimete piirid. Neid õpib tundma alles kümnete sõidutundide järel.

Hirm kreeni ees on vaid psühholoogiline sein, mis iga sõiduminutiga üha õheneb. Kui esimestel kilomeetritel ronisin igal pisemal kaldel viltu sadulasse, et masinat tasakaalus hoida, siis safari lõpus sama teed sõites istusin rahulikult paigal ja andsin gaasi. Gaasivajutamisest valus parema käe pöial on juba füüsiline probleem. Käed peavad juhtrauda tugevalt hoidma, sest ootamatud puujuured võivad rattad viltu alla visata. Korraliku fitness-treeningu saab endalegi märkamata kogu keha.

Spetsiaalselt ATVdele off-road-võistlusi Eestis (veel) ei korraldata. Riksi sõnul käiakse seepärast kolm korda aastas d?iipide võistlustel ? külma tõttu jääb vahele talvine 12tunnine metsasukerdamine. Minitraktorid on võistlusspordivahendi asemel tänuväärsed abilised politseile metsas kaduma jäänud inimeste otsimisel ja maastikukaitsealal puudeveol ? kõikvõimalikes kohtades, kus on vaja sõita, aga pole, kus sõita.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing