Neli autot ühe hinnaga

Tõnu Tramm 14. september 2001, 00:00

Suzuki Grand Vitara XL7 rooli taha istudes ei oska aimatagi, mida see auto kõike endas peidab. Kuid juba esimesed meetrid annavad märku sellest, et uus 2,7-liitrine V6 mootor jaksab ligi pool meetrit tavalisest Grand Vitarast pikemat autot edasi liigutada erksusega, mida leiab harva isegi tavalisest sõiduautost, rääkimata maasturist.

Tõeline üllatus ootab aga ees maanteel. Tänu pikale telgede vahele sõidab ta meie künklikel teedel sama pehmelt ja sujuvalt nagu keskklassi sõiduauto. Hammaslatt-ülekandega rool hoiab autot kindlalt kursil. Isegi suurematel kiirustel kurvi minnes ei kaldu auto maasturile omaselt liigselt kurvi välissuunas. Kiirust arendab XL7 175 km/h, mis aeglustuskastiga maastikuauto kohta ei ole sugugi vähe. Ja isegi sellisel kiirusel sõites ei teki vähimatki ebakindlustunnet.

Peamine, millega XL7 aga hiilgab, on 7 istekohta. Kusjuures kolmas istmerida asub sellisel kõrgusel, et jalad ei pea seal istudes sugugi lõua all kõveras olema, need mahuvad ilusti teise istmerea alla vastu põrandat. Tõsi küll, kui kõik kolm istmerida on hõivanud täiskasvanud reisijad, siis ega nad end sõites just väga mugavalt tunne. Keskmisi istmeid saab küll edasi-tagasi liigutada, kuid ka sellisel juhul jääb kas teises või kolmandas reas istujatel põlveruumi napiks. Seega sobib kolmas rida pigem lastele. Loomulikult annab tagumisi istmeid ka kokku pakkida, tekitades nõnda mahtuniversaalile omase kaubaruumi.

Maastikule minnes võib end selle autoga samuti üsna kindlalt tunda. Aukudes sõidab ta pehmelt ja sujuvalt, aeglustiga turnib läbi mülgaste ja mägedest üles nii nagu ühele tõsisele maastikuautole kohane. Vaid väga järskudest küngastest üle sõites peab olema ettevaatlik, sest pikk teljevahe ?istutab? auto üsna hõlpsalt põhja peale kinni.

Tekib küsimus, kas sellel autol siis puuduseid üldse ei ole? Tõepoolest, kolmepäevase proovisõidu järel on neid üsna raske leida. Lisaks eelpoolnimetatud põlveruumi nappusele ja suutmatusele ületada järske künkaid võib esile tuua vaid pisut aegunud sisekujunduse, kõigele muule ei ole aga küll erilist ette heita. Isegi kui vigu tikutulega otsida.

Ja hind? Arvestades maastikautode keskmist hinda, siis on XL7 maksumus igati mõistlik. Odavaima variandi baashind on 359 900 krooni ja selle sisse mahuvad valuveljed, toonitud klaasid, elektrilised aknatõstukid, käetoed ees ja taga jne. Kogu loetelu täidab A4-suuruse lehe pinna. Kui autole lisada veel kas topeltkonditsioneer (tagajuhtimise võimalusega) või automaatkäigukast, tõuseb hind 27 000 krooni võrra, kui aga mõlemad korraga, siis 50 000 võrra, ehk 409 000 kroonini. Lisaks on õige pea oodata XL7 Limited varianti, mille baasvarustuses on veel nahksisu, katuseluuk, kiirusehoidja, tagaspoiler jms. Sellegi auto baashind on 409 000 krooni.

___________________________________________

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:52
Otsi:

Ava täpsem otsing