Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Millest sõltub toetus Euroopa Liidule?
Turu Ülikooli doktorand Kristi Raik tõi oma kirjutises
?Riigist võõrandumine toodab euroapaatiat? (ÄP, 07.09.) taas välja mõned lihtsad seaduspärasused Euroopa Liidu toetuse ja Eesti elanike sotsiaalmajandusliku olukorra vahel. Korduvalt on viidatud tõsiasjale, et just vaesemad inimesed kujutavad endast tänuväärset sihtauditooriumi euroskeptilistele ideedele. Seejuures levitavad neid ideid sageli inimesed, kelle majanduslik seisund on teistsugune ja keda ei huvita suuremat vaesemate käekäik.
Paradoksaalne on seegi, et kuigi paljudele euroskeptikutele on omane umbusk riigi institutsioonidesse, peavad nad sageli riiki oluliseks väärtuseks. Sestap on patriootilisel retoorikal arvestatav mõju inimeste seas, kes muidu suhtuvad üsna kibestunult Eesti tegelikkusse. Kuid sellele näiliselt paradoksaalsele olukorrale võib anda lihtsa seletuse. Ameerika teadlase David Eastoni teooria järgi võib mingi ühiskondliku nähtuse toetuse taga näha ühtaegu nii emotsionaalseid kui utilitaarseid tegu-reid, seejuures nende osatähtsus on erinevate inimrühmade puhul erinev. Mingi poliitiline idee (nt liitumine või mitteliitumine ELiga) leiab toetust tavaliselt kahel põhjusel: sellesse lihtsalt usutakse või nähakse ses vahendit mingi eesmärgi saavutamiseks.
Eesti ELi vastaste tuumik on väike, kuid küllalt stabiilne eri ühiskonnakihte hõlmav rühm inimesi, kellele Eesti iseolemine on väärtus omaette. Ajuti täiendavad vastaste ridu inimesed, kes kõiguvad vastalisuse ja otsustamatuse vahel.
Seevastu pooldajaist peaks enamik oma isikliku motivatsiooni üles ehitama puhtpragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt ja säärane motivatsioon on tegelikult veelgi kõikuvam kui ajutiste ELi vastaste puhul. Vahel piisab ühest leheloost, mis viitab mõne olulise toiduaine hinnatõusule, kui senisest pooldajast saab euroskeptik.
Tööpuuduse kõrge tase, mure toimetuleku pärast ja ebakindlus homse päeva suhtes ei loo kuigi head fooni eurodebati arendamiseks. Argiprobleemid tunduvad inimestele tavaliselt tükk maad olulisemad kui küsimus Eesti võimalikust liitumisest. Samuti ei soodusta peost-suhu elamine mõtlemist riiklikult olulistes (nt julgeolekupoliitilistes, pika perspektiiviga majanduspoliitilistes) kategooriates. Kuna enamiku inimeste suhtumise ELi määravad ära pragmaatilised argumendid, tuleb eurodebati kaldumist majandusliku argumentatsiooni poole ainult tervitada.
ELi toetuse suurendamiseks tuleks seega tõsta radikaalselt eestlaste keskmist elatustaset ja usaldust riigi ja üleeuroopaliste institutsioonide vastu. Seda on muidugi lihtne öelda, kuid uuringud nii ELi liikmes- kui kandidaatriikides on näidanud, et olulisimates sotsiaalsetes rühmades tõuseb ELi toetus proportsionaalselt sissetulekute kasvuga. Erand on lihttöölised, kelle puhul võib eelkõige tööjõu, aga ka kapitali vabam liikumine kujutada tõesti ohtu nende töökohtadele.
Kui jätame välja mõned väikeettevõtjad ning ka ärimehed, kes teadlikult kasutavad ära olukorda, mis võimaldab neil püüda suurt kala sogases vees, peaks liitumine olema kasulik nendegi seisukohalt, kellele euroskepti-kud teevad praegu oma panuse. Nagu näitas Äripäeva uuring (vt ÄP, 23.07.) toetab 78 äriinimestest tegelikult liitumist ELiga.
Poliitikuil ja ametnikel on võimalusi selgitada, mida toob liitumine kaasa vaesematele elanikele. Enamgi veel, ELiga ühinemine on ainuke lähim samm, mis võiks oluliselt muuta Eesti senist sotsiaalmajanduslikku olukorda.
Autor: Mait Talts