Presidendi otsevalimise plussid ja miinused

Kaudsed presidendivalimised pole tegelikult nii halvad, kui praegustel ärevatel aegadel seda ette kujutatakse. Olgu järgnevalt esitatud erinevate süsteemide tugevad ja nõrgad küljed.

Meie praeguste valimiste üheks plussiks näikse olevat lihtsus ? presidendivalimiste korraldamine vahetult rahva osavõtul on võrreldamatult keerulisem kui seda teha riigikogus või valimiskogus.

Teine praeguse süsteemi eelis on tema odavus. Viimased riigikogu valimised läksid riigikassale maksma umbes 22 miljonit krooni. Võib oletada, et presidendivalimised ei oleks oluliselt odavamad ? ikka tuleb avada sama palju jaoskondi, võtta inimesi tööle, üür, postikulud, elekter jne. Valimised riigikogus ei lähe maksma midagi ja valimiskogus saab hakkama umbes 100 000 krooniga.

Ka ei ole kaudsed valimised kandidaatidele endile nii kurnavad kui otsevalimiste kampaania.

Otsevalimistel on omad plussid ? ennekõike just rahva osalemise näol poliitilises otsustamises. Ehkki ainult kord viie aasta tagant, ei tasuks seda fenomeni alahinnata. Teine pluss on seotud meie praeguse valimissüsteemi nõrga kohaga ? nimelt võivad presidendivalimised ka valimiskogus läbi kukkuda ja siis lähevad need tagasi riigikogusse ja sealt uuesti valimiskogusse. Nii uuesti ja uuesti. Kuid rahva poolt valituna selgub võitja igal juhul.

Aga otsevalimistel on veel muidki konkse, kui rahaline pool ja organiseerimisraskused välja jätta. Asi algab valimissüsteemi valikust. Kõige lihtsam on, kui presidendiks saab valimiste võitja ? kas ta saab pooled häältest või ainult kümnendiku, ei oma tähtsust. Tähtis on see, et teised kandidaadid saaksid veel vähem. Kui me kasutaksime just praegu seda süsteemi, siis president osutuks valituks umbes kolmandikuga häältest. Mismoodi reageeriks sellele avalikkus, ajakirjandus sealhulgas?

Teine võimalus sarnaneks näiteks Prantsusmaa riigipea valimisega ? kõigepealt esimene voor ja kui keegi ei suuda absoluutset enamust kätte saada, läheb asi teise vooru, kuhu lastakse kaks edukamat ning seal valitakse riigipea igal juhul ära.

Kuid probleem peitub nendes valijates, kelle lemmik edasi ei pääsenud ? kas nad suudavad teises voorus olla piisavalt sallivad teise kandidaadi suhtes? Tegelikult paistab see probleemiks olevat ka praeguse mehhanismi puhul ? kuidas käitub see valijamees, kelle meeliskandidaat edasi ei pääse? Kui ta satub raevu ja üritab kellelegi kätte maksta, siis ta läheb ja laseb valimisurni tühja või rikutud sedeli, aidates niimoodi kaasa valimiste läbikukkumisele. Siit üleskutse pettunud valijameestele ? kui te ei suuda enda jaoks teist või isegi kolmandat eelistust kindlaks määratleda, siis ärge üldse osalege valimiskogu teises voorus. Sellisel juhul osutub president valituks küll mõnevõrra väiksema toetusega, kuid ta valitakse kõigest hoolimata ära ja see on peamine.

Rahva juurde tagasi tulles võiks isegi väita, et käegalöömise meeleolus võidakse üldse mitte valima minna ja jälle hakatakse rääkima võimu võõrandumises rahvast. Ma arvan, et presidendi otsevalimise korral ei tõuse osalusprotsent väga kõrgele ? 66 oleks päris hea tulemus.

Üks tõsine probleem on veel otsevalimistega seotud. Nii filosoofiliste arusaamade kui ka meie põhiseaduses sätestatu järgi kuulub rahvale kõrgeim võim. Valimiste kaudu rahvas delegeerib seda võimu mingil määral neile institutsioonidele, keda ta valib. Kui rahvas hakkab riigipead otse valima, siis loovutab ta talle osa oma võimust.

Praeguse põhiseaduse järgi presidendil võim praktiliselt puudub. Tema roll on olla tasakaalustaja, valupunktidele osutaja ja vähemtähtsates asjades ? näiteks ordenite jagamisel ? ka otsustaja. Kui nüüd kunagi otsustakse otsevalimiste kasuks, siis tuleks riigipea ka võimuga varustada ? kui vähe või palju, see on juba iseasi.

Kui me talle võimu juurde anda ei taha, siis ei ole mingit põhjust korraldada otsevalimisi. Möönan, et põhimõte ?leiba ja vaatemänge? on aeg-ajalt vägagi mõjuv, kuid ma ei näe teravat vajadust seda riigipea peal katsetada. Ma arvan, et presidendi otsevalimised ei anna riigipeale automaatselt võimu juurde. See tuleb ikka seadusandluses paika panna.

Mulle tundub, et me kipume olema liialt läbematud. Kaudseid presidendivalimisi on meil toimunud alles üks kord. Vaatame ehk veel mõned korrad ja alles siis otsustagem, kas uut või vana moodi edasi minna. Ärgem unustagem, et demokraatia seisukohalt ei ole vahet, kas riigipea valitakse otse või kaude.