Arnold Rüütli võidu maik

24. september 2001, 00:00

Lõppkokkuvõttes mängis kõik Arnold Rüütli kasuks.

Esiteks oli Rüütlile kasulik meie põhiseadus. See seab poolthäälte künnise presidendi valimistel riigikogus nii kõrgeks, et tolle ületamine on võimatu, ja jätab valimiskogu komplekteerimisel arvestamata elanikkonna proportsionaalse esindatuse põhimõtte. 42 linna, kuhu koondunud 69 elanikest, saatis Estonia kontserdisaali 61 valijameest, samal ajal kui 205 vallast, kus elab 31, tuli neid 205.

Liiatigi määras 1992. aasta põhiseadus presidendi esimeseks ametiajaks neli ja teiseks viis aastast. Nõnda langes kolmandate valimiste alla taasiseseisvumise kümnenda aastapäeva tähistamine ja selle otsustava rolli meenutamine, mida ülemnõukogu esimees toona etendas.

Rüütlit aitas võidule kolmikliit. Nii nagu käitusid koaleerunud kolm, nii ei minda valimisi võitma, vaid kaotama. (Valitsuserakondade ükski kandidaat ei oleks ka sel juhul võitnud, kui Rüütel saanuks kolm häält vähem ja temast poleks president tulnud.)

Inimesed on poliitikute jagelemistest väsinud. Koalitsioonipartnerite võimetus ühe kandidaadi ümber koonduda andis selge märgi, et tüli on õuel. Ja loomulikult ärritab inimesi, kaasa arvatud valijamehi, kui täitevvõim demonstreerib kuust kuusse oma soovimatus avalikku arvamust kuulda võtta, suutmatust väärotsuste langetajatelt vastutust nõuda.

Kolmas Rüütli võidu põhjus on Keskerakond. Kokkulepe kestis lõpuni ja juht näitas, et kontrollib täielikult oma jüngreid. Suurvõitjad olid Reiljan ja Savisaar. Kas seekordne pealejäämine jääb Keskerakonna liidrile järjekordseks taktikaliseks võiduks või suudab ta siit endale ka strateegilist edu sepistada, näitab aeg.

Möödunud nädalal oli Savisaarel toimuvaga adekvaatne kontakt, ja kui bluffimised Kreitzbergiga kõrvale jätta, läksid ta ennustusedki üle pika aja täkke.

Arnold Rüütel ei too Eestimaale rahu. Ta ei ole rahva enamuse, vaid maal elavate keskealiste ning vanemate inimeste valik. Liiga palju on neid, kes ei suuda Fööniksi tuhast tõusmisega leppida, ja rahulolematute käes on tunduvalt rohkem majanduslikku, poliitilist ja avalikkust mõjutavat võimu kui nendel, keda 21. septembri tulemus rahuldab. Mida madalamat profiili Rüütel hoiab ja mida vähem ta ümber tiirlevad õukondlased löögile pääsevad, seda rahulikum viisaastak tuleb. Ainult vaoshoitusega saab uus president loota, et ajalugu talle hinnangut andes malbub.

Mõne nädala pärast oleme taas argipäevas. Ühemõttelisemalt kui varem hakatakse Toompeal rõhutama, et Eestis kehtib parlamentaarne riigikord ja president on rohkem käilakuju, kellel on riigikogu kollektiivset tahet arvestamata õigus ainult vange vallale lasta ja otsustada, kellele mis klassi auraha rinda riputatakse.

Jah, põhiseadus määras Eesti parlamentaarseks vabariigiks. Tolle süsteemi tõhusaks toimimiseks vajame nii tegusat riigikogu kui ka tegusat valitsust. Koalitsioon prantsatas oma võttest selili. Reformierakonna juhtimisel on kolm liitlast viimased pool aastat vastastikku kive loopinud. Vana Testamendi Koguja teadis, et igal asjal on oma aeg, teadis, et kivide pildumise ajale järgneb kivide kogumise aeg, mahakiskumisele ülesehitamine.

Olulisem sellest, kes täidab mismoodi presidendi rolli, on Eesti riigi seisukohast, kas ja kuivõrd tegutsemisvõimeliseks kujuneb lähikuudel täidesaatev võim. Kas Laar, Kallas ja Ilves suudavad leida koostöövormeli, millega järgmistele valimistele vastu minna? Kas neil läheb korda rahustada oma raevukaid parteikaaslasi, vältida süüdistuste rahet käärivate erakondade sees ja vahel?

Põhiseadusele olen tolles loos viidanud mitu korda. Sestap toonitagem sedagi. President on põhiseaduslik institutsioon ja tal on õigus kodanikelt toetust ning mõistmist oodata. Arnold Rüütel jääb paljudele komistuskiviks. Aga kui riigipea oma riigipea kohustusi täites vajab abi või nõu, siis ärgem tõrkugem seda pakkumast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:53
Otsi:

Ava täpsem otsing