Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Meite mehe võit
Vaatamata sellele, et Arnold Rüütel on aastaid elanud mandril ja parlamendisaadikunagi on tal hoopis lõunaeestlaste mandaat, peavad saarlased teda siiski omaks meheks. Seetõttu on enamuse saarerahva jaoks Rüütli valimine presidendiks võrdne järjekordse võidu toomisega koduõuele.
Tähenduslik on, et kogu meedia keskendus presidendivalimiste eelsel ajal skeemidele ja spekulatsioonidele kolmnurgas Toompea, Kadriorg ja all-linn, mis viitab taaskord pressi pealinnamentaliteedile. Uue presidendi tegid Tallinna asemel aga hoopis provintsid.
Valimistulemused on märk meeleolumuutustest ühiskonnas, mida kümme aastat on jõuliselt tüüritud majandusliku liberalismi vaimus. Valjamehed ei pidanud millekski papa Meri manitsust, et endine punane Kadriorgu ei passi. Läbi aegade vasakpoolsuse kantsina tuntud Saaremaa võis Rüütli konkurentide ponnistuste peale vaid muiata.
Ka näitab valimistulemus, et ühe või teise kandidaadi edu ja reiting eksiteeris üksnes avaliku arvamuse uuringute tellijate ettekujutustes ja pealinnas ei hoomata, mis tegelikult teises Eestis, selles, mis jääb väljapoole Tallinna müüre, tegelikult toimub.
Oma kandidaadi võimaluste hindamisega astusid peale Rahvaliidu pange kõik parteid. Kõige õnnetumalt muidugi Reformierakond, kes oli oma kandidaadi võidus nii kindel, et igasugustest võimukoalitsiooni kokkulepetest keeldus ja presidendivalimised sirgeseljaliselt valimiskogusse ajas.
On muidugi oht, et lihtinimesed ja eelkõige maarahvas, kes Rüütlile kui messiasele suuri lootusi panevad, temas peagi pettuvad. Tõsiasi on, et tavakodanik ei hooma presidendiinstitutsiooni reaalseid sisepoliitilisi tegutsemisvõimalusi. Samas, Rüütel on ilmselt nii tugev ikoon, et talle andestatakse ka ebaõnnestumised.
Autor: Mehis Tulk