Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rikkuse toovad nafta ja laevad

Peep Sooman 24. september 2001, 00:00

Pakterminali ja N-Terminal Grupi aktsionäre Anatoli Kanajevit, Aadu Luukast ja Endel Siffi on juba mitu aastat peetud miljardärideks. Kui nende osalustele transiidiärides liita juhtimistasud ning välja makstud dividendid, võib see ka tõsi olla.

Anatoli Kanajev peitis oma osalust Pakterminali omanikfirmas Trans-Kullo kuni 1996. aastani, sest Muuga sadama direktorina ei tohtinud ta ilmselgelt olla seotud sadamas toimuvate äridega. N-Terminal Grupis on Anatoli Kanajevi asemel aktsionär seni tema abikaasa Alla. Mees ise ei soovi abikaasa osalustest rääkida.

Kanajevi arvates ei peaks üldse inimeste rahakotist kirjutama ? kui keegi tahab, siis ta räägib sellest ise. ?Ei ole kokku lugenud, ütlen ausalt. Võimalik, et see number on õige. Äriregistri järgi saab kindlaks teha, nii et ilmselt on õige,? ütleb Kanajev oma osaluste 669 miljoni kroonise turuhinna kohta. ?Ma ei ole vaene inimene,? on Kanajevi kiire vastus küsimusele, kas koos välja makstud dividendidega ületab tema varade väärtus miljard krooni. Dividendid on kohe uuesti investeeritud, raha tuulde loopimist Kanajev enda sõnul ei harrasta. Ainuüksi Pakterminal teenis mullu 755 miljonit krooni kasumit, selle osanikfirma Trans-Kullo ja N-Terminal Grupp maksid Kanajevile-Luukasele-Sifile kokku omanikutulu üle 180 miljoni krooni.

Transiidiäri üheks eripäraks peetakse sõltuvust asutajatest ? kui kontaktid loonud juhid ja omanikud ettevõttest lahkuvad, siis kahanevat firma väärtus kordades. ?Tänapäeval ei vasta see väide tõele, juhtkonna lahkumine suurt probleemi ei tohiks tekitada, on olemas meeskond, spetsialistid,? teab Endel Siff. ?Ma ei ole kunagi endale sellist küsimust püstitanud, kui palju on minust rikkamaid inimesi, miljardäriks peetakse dollarimiljardäre, neid ei tohiks Eestis olla,? arutleb Siff.

Jõukuse TOP 50 esikümnest seitse inimest on seotud kas nafta- või laevaäriga. Esikolmikule järgneb äsja Leetu suurinvesteeringu teinud Balti Laevaremonditehase suuromanik Fjodor Berman, kes on valitsust ähvardanud kehvade seaduste tõttu, mis takistavad kasutada võõrtööjõudu, oma äriga üldse Klaipedasse üle kolida. Järgnevad Tallinna?Helsingi ja Tallinna?Stockholmi liinidel tegutseva laevanduskontserni Hansatee Grupp suuromanikud Enn Pant ja Kalev Järvelill, kes veel mõned aastad tagasi teenisid leiba riigiametis. Pant oli 1996. aastani rahandusministeeriumi kantsler ja samuti rahandusministeeriumis asekantslerina töötanud Järvelill lahkus maksuameti peadirektori kohalt alles 1998. aasta lõpus.

Äripäev sai Hansatee Grupi turuväärtuseks 1,4 miljardit krooni. Seda kuuldes otsib Pant kapist välja rahvusvahelise audiitorfirma kokkuvõtte Hansateest ja kuulutab näpuga ridu ajades, et tegelikult maksab firma hoopis 3 miljardit krooni. ?Aga kes ostaks? Ega ma ei müüks ka, mis ma siis tegema hakkaks?? arutleb Pant. Samas tunnistab ta ka ise, et kolm miljardit võib olla veidi üle paisutatud hind.

Kui Pant 1996. aastal Hansateesse tööle läks, siis oli firma omakapital tugevalt miinuses ja Pandi ametisse pannud, firmasse miljoneid uputanud Ühispank lubas räbalas seisus ettevõtte jalule aitamise eest mehele kopsakat osalust. ?Ma ei esinda kedagi, ma olen selleks liiga rahandusministeeriumi (loe: seadusekuulekas riigiametnik ?toim.) inimene,? ütleb Pant oma üüratu väärtusega osaluse kohta. Ise investeeris Pant firmasse umbes 10 miljonit krooni, kusjuures suurem osa oli sellest laen Ühispangalt. ?Aga oma maja oli ka panditud, nii et isiklik risk oli ikka olemas,? lisab ta.

Tegelikult ei ole võimalik sajaprotsendilise tõenäosusega kindlaks teha, kes on Eesti kõige rikkam inimene, sest ükski püstirikas ei kavatse oma varade täpset väärtust avalikustada. Kuivõrd tõsiselt suhtuksid äripartnerid näiteks Aadu Luukasesse, kui viimane tooks ajalehetoimetusse paberil oma bilansi? Ilmselt mitte eriti.

Paljud kasutavad oma osaluste peitmisteks firmaderägastikku, mis pahatihti lõpevad maksuvabades piirkondades registreeritud firmadega. Kes on näiteks Norbax Inc. taga, millele kuulub ligi 400 miljoni krooni eest Hansapanga aktsiaid? Või kes käsutavad kõiki neid Bank of Bermuda ja muude välispankade kliendikontosid, mille taha on peidetud miljardeid kroone? Räägitakse, et ametlikult suurema osa oma Hansapanga aktsiatest müünud panga asutajaliikmed on läbi anonüümsust tagavate firmade seni panga aktsionärid? Näiteks Jüri Mõis on ametlikult oma varade väärtuseks hinnanud 100 miljonit krooni, kuid avalike äriregistri ja börsi andmete kohaselt saame tema varaks vaid veidi üle 37 miljoni krooni.

Me ei tea, kui palju ärimehi teenivad välismaal äri ajades. Ehedamaks näiteks on ehk Urmas Põld, kes kavatseb Venemaale mitu miljardit krooni maksvat vormelirada rajada. Mille eest, pole aimugi. Ajavat ta seal naftaäri, aga kellega ja kui edukalt, teab Eestis ehk kümmekond inimest.

Paljud ärimehed on investeerinud kinnisvarasse ? ärimees Toomas Tooli kontrolli all olevat paarisaja miljoni krooni väärtuses kinnisvara Tallinna vanalinnas, kuid esiteks pole need mehe enda nimel, teiseks on kinnisvaraga seotud tehingud erinevalt ettevõtetest seni osaliselt salajased.

Õnneks on Eesti ärimaastik muutunud võrreldes aastatetaguse salatsemisperioodiga märksa läbipaistvamaks. Üha rohkem asenduvad lühendid Inc. ja Ltd. firmanime tagant ASide ja OÜdega. Eestis registreeritud äriühingute andmed on aga avalikud ? tutvuda saab nii bilansi kui ka aktsionäride/osanike nimekirjadega.

Lisaks tuntud inimestele ning tihti edukuse etaloniks toodud ülikasumlikele ettevõtetele on Jõukuse TOP 50 ridades ka inimesi ja firmasid, millest avalikkusel pole aimugi olnud.

Tööriistade müügi ja hooldusega rikkaks saanud ASi Mecro 75 protsendi aktsiate omanik ning nõukogu esimees Ando Aron ütleb, et tema arvates on Mecro tunduvalt väärtuslikum kui umbes 200 miljonit krooni. ?Mecrot on tahetud osta,? kinnitab Aron, samas jäi läbirääkimistel ettevõtte hind selgumata, sest konkreetsete summadeni ei jõutud. Aron asutas Mecro kümme aastat tagasi koos tsiklisõitjast äripartneri Mart Lajaliga, kellele kuulub veerand ettevõttest. ?Ega ma endale kõike lubada ei saa, firma kasvab hooga,? peab Aron esmatähtsaks kasumi reinvesteerimist. Aastate jooksul on ta lisaks nõukogu esimehe palgale omanikutulu välja võtnud umbes 10 miljoni krooni jagu. Ainuüksi eelmisel aastal oli firma kasum üle 23 miljoni krooni.

Jõukuse TOPis 42 miljoni krooniga 43. kohta hoidev Lääne- ja Ida-Virumaal tegutseva toiduainetööstuse ja kaubandusketi OG Elektra ainuomanik Oleg Gross arvab, et kokku maksavad temale kuuluvad firmad 100 miljonit krooni. ?Mul on teine firma veel, ainuüksi kaubanduskeskus maksab 30 miljonit krooni, eurotapamaja on teine 15 miljonit, neljakümne miljoniga ei tee tänapäeval äris midagi,? suurustab talvel 5500 krooni eest Andrus Veerpalu võistlussärgi ostnud ärimees.

___________________________________________

autori kommentaar
PEEP SOOMAN

Äripäev on viis aastat avaldanud Tallinna väärtpaberibörsi suurimad eraisikutest aktsionärid. Tänavu on aeg edasi liikuda, sest börs on vaid osake ärimaailmast.

Kes on need inimesed, kes on Eesti edukamate firmade taga? Kui palju nende firmad maksavad?

Ettevõtete turuväärtuse määramiseks on kümneid erinevaid meetodeid. On P/Ed, EPSid, PEGid ja muud suhtarvud, mida ritta seades saab teada, kui palju firma väärt on. Tegelikult taandub kõik rahale. Ostja on valmis maksma firma eest täpselt nii palju, kui palju see ettevõte talle mingil perioodi jooksul tagasi toob. Rusikareegel ütleb, et aastane kapitalitootlus peab olema 15?20 protsenti, mis tähendab, et firma hind on tema 5?7 aasta kasum. Eelnevate perioodide kasumeid võrreldes oleks lihtne arvutada ettevõtte keskmine kasumikasv ning selle baasil tuletada firma järgmiste aastate tõenäolised kasumid. Kahjuks on Eesti ettevõtjad harjunud kasumeid peitma. Alles eelmisel aastal kehtestatud maksusoodustused tõid muudatused, paljud ei vaevunud mullu enam firmatulu varjama. Seetõttu pole mõistlik läheneda firma väärtuse hindamisele läbi fiktiivsete kasumite fiktiivsete kasvude.

Praeguseks on eelmise aasta majandusaruanded avalikustanud üle 80 protsendi ettevõtetest. Äripäev võttis 200 suurema käibega Eesti firmat, mis kuuluvad ka 50 suurimat kasumit teeniva ettevõtte nimestikku. Korrutades mulluse kasumi viiega ning liites summale omakapitali, saame ligikaudse firma väärtuse. Tulemus ei ole absoluutne, tegeliku hinna otsustab turg. Kahjumis ettevõtete puhul eeldasime, et viie aasta jooksul suudab firma keskmiselt nulli jõuda ning võtsime hindamise aluseks vaid omakapitali. Turuväärtuse korrutasime läbi firma eestlastest omanike osalustega. Kui TOP 50sse kuuluvatele inimestel on teadaolevalt veel mõni edukas ettevõte, liitsime firmade väärtused kokku. Summale lisasime nende inimeste üle miljoni kroonised investeeringud Tallinna väärtpaberibörsil.

Edetabel pole kahjuks absoluutse tõe peegeldus ? ebaõiglaselt ei mahtunud tabelisse enamik hulgifirmasid, sest nende puhul kehtivad veidi teistsugused hindamismeetodid ning hulgimüügile erandeid tehes oleks tulnud erandid teha kõigile; mõned edukad ettevõtted pole veel esitanud eelmise aasta majandusaruandeid, mistõttu tuli kasutada 1999. aasta andmeid; mõne ettevõtte kaust on registrist suisa konkurendi hõlma alla libisenud.

Tabelis võiksid figureerida veel näiteks Robert Lepikson, vennad Igor Pihela-Oleg Ljadov, Hans H. Luik, Guido Sammelselg? Selliseid mehi on veel küllalt.

Üpriski adekvaatse üldpildi Eesti ärimaastikul toimuvast siiski tabel annab ? seda on kinnitanud ka tabeli ladvikusse kuuluvad ärimehed.

___________________________________________

Vaata lisaks: Rikkaimate firmaomanike TOP 50

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:53
Otsi:

Ava täpsem otsing