Milliseid kulusid kärbime

Palju on arutatud avalikkuses selle üle, kuidas suhtuda rahandusminister Siim Kallase ettepanekusse külmutada palgad ja kärpida kulutusi. Ühelt poolt on need traditsioonilised vahendid, mida ju keerulises olukorras tõesti kasutatakse. Mulle pole ainult selge, kas Kallas siis paar aastat tagasi ei teadnud, et turumajandus on tsüklilise arenguga ning tõusudele järgnevad langused? Või kui ta teadis, siis mille alusel anti see kuulus lubadus 9 000kroonisest keskmisest palgast, mida nüüd unustada püütakse?

Kulude kärpimine on muidugi õige ja ma usun, et bürokraatialt saab alati midagi lõigata. See vähkkasvaja vohab ju ikka edasi. Aga kui Kallas kurdab, et pole suudetud murda ?nende varustajate mentaliteeti... kes ostavad mööblit, bensiini, kirjapaberit, remondivad ruume ja määravad inimeste palku?, siis pean ma küsima, kelle peale ta kaebab. Tema on rahandusminister ja valitsuse teine mees Laari järel, võtku administratiivaparaat laristamise pärast kontrolli alla. Ja kui ta tunnistab, et ei suuda juba ligi kolme aastaga murda ametnikkonna vastuseisu, siis astugu tagasi. Selles mõttes olen ma Äripäeva ajakirjanikega ühel nõul.

Kui rahandusminister räägib kulude kärpimisest, siis selles on üks loogiline vastuolu. Päris oluline osa täiendavatest kuludest tuleneb meie antud lubadustest Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimistel. Oleme võtnud need kulud enda kanda igasuguste tingimusteta. Ning valitsus on väitnud, et tema peamine prioriteet ongi muuta Eesti vastavaks ELi nõudmistele. Kas rahandusminister on nüüd võtnud sihi pidurdada Eesti liitumist ELiga?

Ma soovitaksin tõsiselt mõelda Kallase väite üle, et majanduslangus on turgude ümberjagamise aeg.

Kui ma tahaksin unistada, siis pakuksin välja, et võib-olla õnnestub meie ärimeestel tagasi võita need turuosad, mis kaotati väliskapitalile 1997 ja järgnevatel aastatel. Aga võib juhtuda ka vastupidi ? isegi seda, et hakkame sööma Stockholmis küpsetatud pirukaid.

Heal ajal käib võitlus heade turgude pärast, halval ajal aga kõlbab kõik. Turud tõmbuvad kokku, tootmisvõimsusi jääb üle, keegi peab välja langema.

Esimesena langevad välja nõrgad. Konkurents väheneb, monopoolsus suureneb. Seejuures riigi osakaal on nii väikeseks viidud, et riik ei suuda täita oma tavapäraseid funktsioone kodumaise ettevõtluse kaitsel ja tootmistingimuste stabiilsuse hoidmisel.

Liigne avatus ja ?vähem riiki? on hea siis, kui maailmamajandusel läheb hästi. Kui on halb periood, siis üritavad suured firmad ja suured riigid raskustest välja tulla avatud väikeste arvel. Ka kaubavahetuses oma põhjanaabritega oleme seda küll näinud, kus formaalselt on nende turg meie kaupadele küll avatud, aga seejuures kehtestatakse niisugused tehnilised tingimused, mida lihtsalt ei suudeta täita.

Pole nõus rahandusministri väitega, et majandusliku tasakaalu mõttes on kõik kulud ühesugused. See võib nii olla vaid lühiajalist perspektiivi silmas pidades, aga pikaajaliselt küll mitte. Üks asi on piirata mittevajalikku tarbimist, teine asi tõmmata kokku arengukulusid. Need kulud, mis tehakse ettevõtluse toetamiseks, on pikaajalise arengu seisukohalt ühe kaaluga, riigiaparaadi ?la(a)ristamis-kulud? hoopis teise kaaluga. Ma ei peaks õigeks hoida kokku nende kulutuste arvelt, millega võime tagada majanduskasvu jätkusuutlikkuse. Kindlasti ei hoiaks ma kokku ka selliste arenduskulude arvelt, nagu haridus ning teadus, kuigi ratsionaliseerida seda valdkonda on vaja.

Kolmikliidu valitsus on selgelt üle hinnanud monetaarpoliitikat. Mitte millekski aga on peetud neid kulutusi, mis teeksid majanduse rohkem jätkusuutlikuks. Alahinnatud on pikaajalise majanduskasvu vedajaid ? rahvusliku innovatsioonisüsteemi loomist, toote-tehnoloogia arengut jms.

Liiga vähe on majandusele vaadatud ka selle pilguga, kui hästi või halvasti jääb ta jalule võimalikes kriisisituatsioonides, s.t milline on tema stabiilsusvaru? Kasvõi sellistes olukordades, mille eest rahandusminister Kallas hoiatab.

Praegu kahandavad seda stabiilsusvaru nii tugev sõltuvus infotehnoloogia rahvusvahelistest turgudest ja Vene naftatransiidist kui väga kiiresti arenev kontsentratsioon majanduses. Selleks, et majandust arendada kriisikindlamaks, oleks ilmselt tulnud arendada sihikindlamat struktuuripoliitikat, toetada rohkem ?vedavaid? majandussektoreid, luua väikeste ja keskmiste ettevõtete võrgustikud jms.

Kui Kallas nendes küsimustes omandaks realistlikuma mõtteviisi, siis leiaks ta ka opositsioonist tunnustust ja toetust.