Mida teha Eesti metsaga?

27. september 2001, 00:00

Maareformi käivitamisel tekkinud lootus maaturu reguleerimisele elujõulisemate majandusüksuste tekkeks on ennast õigustanud võib-olla põllumajandusmaade osas. Kindlasti ei ole aga see lootus täitunud metsamaadel, kus turuobjekt ei ole mitte niivõrd maa, kuivõrd kiiresti rahaks vahetatav ressurss. Seda võimaldab metsamajanduse regulatsioonide kaotamine, samuti puudub ülevaade toimuvast.

Erinevalt põllumajandusmaast ei müüda metsa turul kui tootmisvahendit või kinnisvara, vaid ikka kui puiduressurssi, mida on võimalik kohe ja spekulatiivse vaheltkasuga edasi müüa. Isegi juhul, kui täna erastamisel arvutatav metsa hind (selle leidmisel käsitletakse metsa siiski pikaajalise majandusobjektina) oleks objektiivne ? hindamismeetod on aastast 1994, kuid metsanduse regulatsioonid kaotati metsaseadusega aastal 1998 ?, annab erastamisväärtpaberi kurss ning pea intressivaba järelmaks siiski piisavalt kiire tuluteenimise võimaluse.

Sellise arengu tagajärjel aga ei koondu maa nende kätte, kes seda majandavad, vaid neile, kes sellelt kiiret kasu loodavad. Peale tühjaksraiumist jääb see ootama riigi sekkumist taasmetsastamiseks.

Statistilise metsainventuuri kohaselt on lagedaks raiutud alade pindala tõusnud 100?150 tuhande hektarini. Sellise ala metsastamine vähemalt samaväärse metsaga ehk teisisõnu samaväärse tulupotentsiaali kindlustamine tulevikuks nõuaks juba täna 1?1,5 miljardit krooni. Seega võib väita, et viimase kümnendi (peamiselt siiski aastad 1997?2000) metsaäri on varastanud Eesti riigilt vähemalt samaväärse summa, kuna investeeringud metsa taastamisse on jäänud tegemata.

Siinkohal ei ole arvestatud seda kahju, mis on tekitatud kümnete tuhandete hektarite keskealiste metsade laastamisega, mille tagajärjel on need alad kaotanud tulutootmise potentsiaali aastakümneiks, rääkimata metsade keskkonnakaitselisest aspektist või nende väärtuse kaotamisest olulise maastikuelemendina.

Tekitatud kaos metsanduses on siiski vaid algus pikemaajalisele, juba kirjeldatud ühesuunalisele protsessile. Vähemalt pool võimalikest erametsadest on veel omanikuta (vt joonis). Sellest 700 000 hektarist omakorda pool on kaetud tagastamis- või erastamissubjektide taotlustega ning teine pool peaks kuuluma veel erastamisele.

Jälgides metsakasutuse intensiivsust ja sisemist loogikat turul, siis näeme, et just erastatud või turult ostetud metsade (30?35 pindalast) raie on määrav kogu erametsade raies, moodustades sellest kuni 70.

Kuna metsakasutuse kavandamist ei toimu, s.t seadus seda ei nõua, on turu selline käitumine ka igati loogiline. Samas võime teha arvutuse, kui suureks metsakasutuse maht võib kujuneda sellise ressursi turule tulekul. Metsad, mis senini tagastamata, ootavad vaid head pakkumist metsakaupmehelt.

Kujunenud situatsioonis tuleb riigil otsustada, mida pidada oluliseks:

  • kas tekitada olukorras, kus regulatsioonimehhanismid puuduvad või ei rakendu, maale kiiresti omanik, kehtestades tähtaja tagastamisele ning müüa vaba metsa enampakkumisel, kaotades seega teadlikult kogu ühiskonnale oluline pikaajaline tulutootlus, tuleviku maksutulud ning stabiilne keskkonnaseisund;

  • või luua selge pilt vabadest metsadest (miks mitte osta õiglase hinnaga kokku ka tänaseks tagastamata metsad), ette valmistada müügiüksused ja müüa need optimaalse hinnaga, kuid selliste reeglitega, millega oleks tagatud nii vastutus, ressursi pikaajaline ja efektiivne majandamine, tööhõive ja maksutulud kui ka keskkonnaseisundi stabiilsus.

Toodud alternatiividest teise variandi kasuks on otsustanud Saksamaa (ja mitte ainult otsustanud, vaid viib seda ka edukalt ellu). Seejuures ei sega neid ei saksa õigus ega Brüsseli tingimused kapitali vabaks liikumiseks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing