Hambaravi muutub üha enam patsiendikeskseks

Eesmärgiks on, et patsient ütleb, mida ta tahab, ning arst selgitab, millised on võimalused. Kui vaja, tuleks konsulteerida lausa mitme hambaarstiga.

Näiteks hamba siirdamisel lõualuusse ehk implatoloogias ei saa arst luu puudumisel öelda, et uut hammast on võimatu panna. ?Kui luud ei ole, siis tehakse sinna luu. Kui iget ei ole, siis tehakse sinna ige,? räägib Mõttus. ?Me võime teha iget juurde, võime iget ühest kohast teise tõsta, teda paksemaks teha, venitada jne.?

Luu kasvatamiseks on mitmeid meetodeid. Selleks võetakse luutükk lõualuust või kui see puudub, siis mujalt, näiteks puusaluust. Võttes tükikese eespoolsest puusaluust, kuhu kinnituvad lihased, paraneb inimene valudega ja ei saa tervenemisperioodil korralikult käia. Ka jääb arm näha ning näiteks stringide kandmise võib sellisel juhul unustada. Patsiendile tunduvalt valutum on võtta luutükk puusa tagant, seestpoolt, kus pole lihaste kinnituskohti. ?See ongi see nn patient driving, et patsient ütleb, mida ta tahab. Kui ta ei taha, et tal on siin haav, siis kas on võimalik teistmoodi teha,? selgitab Mõttus.

Suur rõhk kaasaja hambaravis on esteetikal. ?Tänapäeval me teame implatoloogiast piisavalt palju, et tagada ravi esteetiline lõpptulemus,? räägib Mõttus. ?Me ei räägi hambaravis enam valgest esteetikast ehk siis hamba värvist, vaid me räägime ka punasest esteetikast, see tähendab, et ka igemed peavad olema kenad.?

Hambaid võib kaasaegsete võimaluste juures taastada, kasutades mitmesuguseid materjale. Näiteks valmib metallokeraamilise krooni alus metallist, millele põletatakse portselanist kroon. Nende viga on Mõttuse sõnul see, et metall neelab endasse valgust, kuid ei peegelda seda tagasi. Nii juhtub, et päikese käes või ööklubi helendavas valguses muutuvad hambad mustaks. Seepärast leiavadki üha rohkem kasutust keraamilised ained, mis säästavad inimesi ebameeldivatest olukordadest. Samas hinna poolest pole täis- ja metallokeraamikal vahet.

Keraamiliste materjalidega täidetakse ka hambaauke. Selleks valmib laboris augujäljendi eeskujul keraamiline tükike, mis liimitakse hiljem hambasse. Keraamilised ained peavad kaua vastu ? praktiliselt eluaeg. Seevastu paljukasutatud valguskõvastuvad plommid aegamööda kuluvad ning toimivad kasulikult vaid neli-viis aastat.

Olemasolevaid hambaid peab maksimaalselt säästma. Kui hammas on vaja suust välja võtta, siis tuleb seda Mõttuse sõnul teha mikrokirurgiliselt, mitte tangidega rebides. Seda vähemalt nende hammaste puhul, mida on tulevikus kavas asendada.

Kiiruse puhul tuleb mõista, et arstid ei saa kiiremini ravida, kui bioloogia seda lubab. Samas kui hammast pole, võib kohe panna suhu implantaadi ning sellele krooni. Seega ei pea ootama kolm-neli kuud, nagu mõned aastad tagasi.

Hammaste asendamisel tuleb proteesid varem valmis teha ning alles seejärel eemaldada hambad. ?Ei ole nii, et inimesel võetakse hambad ära ja ta käib paar kuud ilma hammasteta,? räägib Mõttus. ?Point on selles, et inimesel peavad kogu aeg olema hambad suus. Kui pole võimalik teha püsivaid, siis tehakse ajutised hambad. Patsient tuleb hambaarsti juurde hammastega või hammasteta, kuid läheb alati hammastega.?

Lisaks võimalikult valutule puurimisele saab uudse võimalusena hambakaariest ravida keemiliselt. Vastav aine mõjub ainult kaariesele ja eraldab selle tervest hambast. Ka enne süsti on võimalik ravitav koht tuimestada omakorda moosise ainega.

?Eesti hambaarstidel on maailmatasemel tehnika ja materjalid, sest kõik on pidanud uue ostma,? räägib Mõttus. Vahe on aga selles, et eriarste ja asjatundjaid, näiteks hambumuse taastamisel või raskete igemehaiguste ravimisel, on vähe.

Seevastu Eestis tehtav tipptasemel ravi on tunduvalt odavam kui mujal Euroopas. Euroopa Liitu astumise järel tõusevad hambaravi hinnad mitmekordselt ning kel vähegi võimalik, peaks Mõttuse sõnul hambad enne korda tegema.