Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas kütusemüüjad võtavad viimast?
Eesti Energia röövellikule tariifipoliitikale ei jää sugugi alla meie kohalikud kütusegigandid. Terrorirünnak USA ja demokraatia pihta paradoksaalsel kombel mitte ei tõstnud toornafta hinda, vaid hoopiski langetas seda. Umbes 30 dollarit barrel juures liikunud nafta hind on langenud lühikese ajaga pea 20 dollarini barrel. Sedavõrd suur hinnalangus peaks tähendama meie hinna- ja maksutaseme juures vähemalt ühe krooni suurust jaehinna langust ? kuid ei midagi. Statoili hinnatabloodelt vaatab ikka vastu kõrghetkede 9.75.
Kütusefirmade hinnapoliitika on võetud justkui pooljuhtide teooriast: maailmaturu hinnatõusud lähevad üks ühele arvesse, langused mitte. Mõeldud on siinkohal eelkõige suuri kütusefirmasid nagu Statoil, Neste, Shell, Hydro Texaco, sest nemad on hinnakujundajad, turutegijad. Väikemüüja juurest saab liitri üldjuhul kätte 50 senti odavamalt. Kuna vaevalt kütust enne kahjumiga müüdi, on kasumimarginaalid nüüd üpris kenasti tõusnud. Kui kaupmehel õnnestub oma kaup kallimalt maha müüa, siis mis seal?s ikka. Ainult et viited maailmaturuhindadele tuleks lõplikult unustada.
Suured välismaised tegijad juhivad küll Eesti hinnapoliitikat, kuid kahjuks mitte kvaliteedipoliitikat. Solkkütust võib paaki saada ka rahvusvahelistest kettidest, vahet pole. Niisuguse olukorra on võimaldanud riigipoolne korralagedus: vedelkütuste vildakas klassifikatsioon, kütuste seadustatud segamine, paigast ära kvaliteedinõuded. Neid seadusandlikke puudujääke on ka usinalt ära kasutatud, pigistatud välja maksimum.
Ja veel tähelepanekuid. Järjest kaks suve Soomes ringi sõites jäi silma, et sel suvel oli bensiini hind langenud. Eesti olukord on vastupidi. Veel jäi mulje, et paagitäiega sõidab auto seal tunduvalt kaugemale. Kas ainult paremad teed?
Autor: Mati Feldmann