Miilitspolitseinikud Eesti Vabariigis

Artikkel

- Uudised
- 27. september 2001 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miilitspolitseinikud Eesti Vabariigis
Politsei kallal on hambaid teritanud paljud persoonid ? suured ja väiksed onud. Minister teadustas: Oleme nüüdseks andnud olukorrale objektiivse hinnangu. Kas seda ikka on antud ja kas kroonide äravõtmine on objektiivsus ja süsteemi päästev puhtakspesemine?
Politseistruktuurides on karme vigu ja ei ole olukordi märkimisväärselt paremustanud olnud- ja ka tulevased sisereformid. Kõik hädad säiluvad ikka tänu teovõimetutele ministritele, kes ei ole suutnud või tahtnud endale selgeks teha selle süsteemi tõelist haigust.
Viiekümnendatel aastatel läksid miilitsasse tööle paljuski need, kes kuhugi mujale ei kõlvanud. Nõukogude keerulistel aegadel võeti miilitsasse tööle arvukalt vene keelt rääkivaid isikuid, et tagada Eestis kindel impeeriumi sisekaitse.
Kuuldavasti Eesti Vabariigi Politseis tohivad teenida ainult kodanikud ja riigikeele oskajad. Pea kõikidele järjepidevuse alusel mittekodanikest miilitsatele jägati lahkelt kodakondsust ja keeleoskuse osas sulgesid andjad kõrvad ja silmad.
Kogu see nõukogulik miilitsalik töö organiseerimine, suhtumine ja paiguti ka siseklimaatiline ideoloogia on jäänud pea samaks. Selle kandjateks on endiselt suur osa vene keelt rääkivatest ?politseinikest?, kelledele pole tuhkagi tähtis see Eesti riik.
Just see riikliku julgeoleku seisukohast väga oluline jõustruktuur, kes peaks rangelt täitma ja jälgima seadusi, on neid väga tõsiselt rikkunud ja eirab siiani. Võib öelda: on soositud ja mahitatud pettusi-võltsinguid. Inimesed nurisevad: Me ei saa politseis oma asju ajada ja suhelda eesti keeles, satume umbkeelsetele.
Politseisüsteemi üks peanõue on: muukeelsed ametisse jäetud või tööle võetud politseinikud peavad oskama eesti keelt. Seda oskust on neile vaja igapäevases töös ja inimestega suheldes. Paraku sellega hakkama ei saada. Igapäevaste tööülesannete täitmisel on neil sageli abiks kõrgepalgalised tõlgid, niigi tööga ülekoormatud eestlased või eesti keelt hästi valdavad kolleegid.
Ometi on neil riigikeelt mittevaldavatel politseinikel ette näidata ?E kategooria? eesti keele oskustõendid. See kategooria tähendab: oskab korralikult rääkida, lugeda ja kirjutada eesti keeles. Kuidas nende oskustega tegelikult on, võivad tõendada kümned tuhanded inimesed.
Ometi on paljud muukeelsed politseinikud riigikeele kenasti selgeks saanud. Miks siis ühed on võimelised, teised aga mitte ja miks neid viimaseid saamatuid ikka järjekindlalt politseis hoitakse?
Nüüdseks siis on muukeelsetele politseinikele välja lastud ?Vestlussõnastik? eesti-vene keeles. Stiilis: helistage meile siis kui tapma hakatakse. Esialgne trükiarv 1000 eks. Seega vestlussõnastik neile, kes peaksid seaduse alusel hästi oskama vestelda riigikeeles ja omavad selle kohta ka E kategooria tõendeid.
Mulle selgitati, et seda on vaja ka eestlastele, kuna nende vene keele oskused on hakanud viletsamaks muutuma.
?E kategooria? ? loomulikult tekib küsimus: Kuidas taolised tõendid hangiti-kes neid väljastas? Kahtlemata on siin tööpõld keeleinspektsioonile ja mul ei ole alust eeldada nende huvipuudust.
Autor: Jüri Liim
Hetkel kuum