USA kasvu õppetunnid

Ehkki terrorism ja selle järelmõjud varjutavad praegu kõike, mis on seotud USA majandusega, on selge, et USA roll maailmamajanduses on ka edaspidi määrav. Nüüd kus USA majandus pöördub aegamööda tagasi normaalsetesse rööbastesse tuleb veelkord analüüsida USA 1990ndate teise poole peadpööritavate kasvutempode tagamaid. Kuidas suutis USA pidevalt oma majanduskasvu suurendada? Mis takistab teistel suurtel majandustel sedasama saavutamast?

Alustame faktidest: 1990ndatel kasvas USAs SKT inimese kohta reaalväärtuses 5000 dollari võrra, jõudes 2000. aastaks 36 000 dollarini elaniku kohta. See teeb keskmiseks aastaseks kasvuks üle 3. Ehkki seda on vähem kui mõnedes väiksemates OECD liikmesriikides (Austraalia, Soome ja Iirimaa), ei suutnud ükski suur tööstusriik saavutada USAga võrreldavaid kasvutemposid.

Majandusteadlased põhjendasid USA edu nn uue majanduse teooriaga. Selle kohaselt oli tegemist kombinatsiooniga, mille osadeks oli üleminek efektiivsemale ehk kõrgtehnoloogiale, tootlikkuse kasv, investeeringud ja pea olematu inflatsioon. Samas ei olnud tehnoloogia roll määrav: näiteks kasvas majandus kiiresti Austraalias, mille tehnoloogiline tase on suhteliselt tagasihoidlik, kuid seiskus kõrgtehnoloogia esirinnas olevas Jaapanis.

Majanduskasvu mõjutegureid on mitu aastat uurinud OECD, mis koondas oma uurimistulemused aruandesse ?Uus majandus: rohkem kui ainult eufooria.?

Aruande põhijäreldus on, et oma pikaajalise kasvupotentsiaali suurendamiseks tuleb riigi tasandil välja töötada ja ellu rakendada terve rea omavahel seotud meetmeid, mitte eelistama ühtesid valdkondi teistele. Kiire ja jätkusuutlik kasv nõuab pakettlahendust, mis hõlmab nii teada-tuntud valdkondi nagu inimkapitali kvaliteet, üldine ärikliima, innovatsioon, finantseerimine ja ettevõtlus kui ka uusi ? info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Infotehnoloogia suur roll uue majanduse ideoloogias on põhjendatud. USAs suurendasid IT-investeeringud 1990ndate teisel poolel majanduse kasvuväljavaateid peaaegu üks protsent aastas. Teiste riikide kogemused olid sama muljetavaldavad.

Siiski, ehkki IT-sektor on majanduskasvuks oluline, ei ole see määrav. Põhiline on hoopis uue tehnoloogia efektiivne ja laialdane kasutuselevõtt. On vaja saavutada kaks eesmärki: esiteks, et uue tehnoloogia arenduskulud ei tee lõpptoodet ettevõtete ja eratarbijate jaoks liiga kalliks ja teiseks, tagada konkurents riistvara- ja tarkvaratööstuses kogu maailmas.

Täiendavat kasu annab telekommunikatsioonisektori liberaliseerimine ja meetmed, mille eesmärk on tõsta tarbijate usaldust info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vastu. Loomulikult peaksid ka valitsused ise olema aktiivsemad ja rakendama avalike teenuste pakkumises rohkem info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat: hea näide on siin e-valitsus.

Suurt tähelepanu tuleb pöörata võimalustele tõsta tööturu efektiivsust ja inimkapitali kvaliteeti. Erinevused OECD riikide vahel SKTs ühe elaniku kohta on seletatavad ennekõike erineva tööhõive tasemega. Seega võivad mõnede riikide jaoks tööturureformid anda tulemuseks kiirema ja suurema kasvu ning kõrgema elukvaliteedi kui teiste jaoks.

Vaja on aru saada, et majanduskasv ja hariduse kvaliteet on omavahel tugevasti seotud ja pöörata tähelepanu meetmetele, mis soodustavad töötajate oskuste tõstmist. Vaja on suurendada baashariduse kättesaadavust ja kvaliteeti, vähendada keskkoolist väljakukkumise protsenti ning tugevdada kõrghariduse ja tööturu vahelist seotust.

Edukas kasvustrateegia nõuab suuri investeeringuid tehnoloogiasse ja inimkapitali ning makroökonoomilist stabiilsust. Tasakaalustatud või ülejäägiga eelarve aitab edukalt vähendada finantssüsteemis peituvaid ohte. Paljudes riikides piirab kasvu maksukoormuse kõrge tase, kuid samas pakub see hea võimaluse suunata rohkem riiklikke vahendeid haridusse ja tööturupoliitikasse. Tänapäeva globaalne ärikeskkond vajab meetmeid, mis soodustavad innovatsiooni, ettevõtlust ja avatud ja konkurentsivõimelise turumajanduse loomist.

Valitsus saab panna rõhku baasuuringutele, tõhustada erasektori motiveeritust, sh tagada parem järelevalve ja intellektuaalse omandi tõhusam kaitse, ning liberaalne ärikeskkond, vähendada bürokraatiat ja soodustada uusettevõtluse rahastamist.

Muidugi ei saa üldistada ka USA kogemust ja järgida seda sellisena teistes riikides. Palju oleneb konkreetses riigis väljakujunenud tingimustest ja majanduspoliitilistest suundadest.

Ehkki OECD aruanne keskendub arenenud riikide majandusele, on selles palju kasulikku ka arenguriikide jaoks. Kaheks kõige olulisemaks soovituseks on investeerida haridusse ja keskenduda inimkapitali arendamisele, sest koos globaliseerumisega esitatakse töötajatele palju uusi nõudmisi, näiteks olla suuteline kiiresti kohanema muutustega.