Õiglus tähendab maksukoormuse tõusu?

Järgnev on ajendatud artiklist ?Ametiautod löögi all? (ÄP 21.09), mis käsitles isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kompensatsiooni ja ametiauto isiklikuks sõitudeks kasutamise erisoodustusmaksu tõstmist.

Tuues võrdluse aluseks bensiini hindu, näitab lihtne aritmeetika, et kompensatsioon/erisoodustusmaks peaks tõusma 1500 mitte 1000 kroonini.

Seegi ei ole väga hea kalkulatsioon, kuna arvestada tuleks veel mitmeid muid tegureid nagu amortisatsioon, kindlustus, hooldus. Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on suvalise, loogilist põhjendust mitteomava numbriga.

Madis Mülleri väide: ?väga õiglane? on ülimalt huvitav. Tõepoolest võib tunduda ääretult õiglane selline kompensatsioon linnaametnikule, kes sõidab hommikul autoga tööle ja õhtul koju ning veedab enamiku oma päevast kontoris. Kuus tuleb ca 100 km töösõite, neistki enamik tehakse ametiautoga. Sellisel kujul sooviks meist enamus kompensatsiooni saada. Maksumaksjana, pingelise eelarve taustal, soovitan kompensatsioonid läbi vaadata. Enamusele riigiametnikest pole kompensatsiooni vaja ja tööl peaks igaüks käima omal kulul. Kui aga vaadata asja mõne töötaja seisukohast, kellel koguneb kilomeetreid kuus üle tuhande (liinielektrik, telefonimehaanik), on pilt teine. Ilmselgelt ei jätku siinkohal kompensatsioonist kulude katteks. Antud isikule ei tundu asi kuidagi õiglane. Riigiametnik soovitaks nõuda töövõtjal tööandjalt sõiduvahendit. Tööandja peab aga tasuma sõiduki pealt maksu ja tööpuuduse tingimustes on tal hea võimalus suruda kulu töövõtja kanda, mis vähendab reaaltulu.

Oleks oma riigi kodanike suhtes õiglasem kui riigieelarve täitmist nimetatakse õige nimega ega ilustataks sildiga: ?Väga õiglane?. Pigem piisaks põhjuste selgitamisest: kaitsekulutuste kasv, pensionireform vm. Viimaste vajadust on tunduvalt lihtsam selgitada.

Visioneeriks natuke tulevikku: 2002 aasta töökuulutustesse hakkab aina sagedamini seisma: ?nõutav isikliku auto olemasolu?. Töövõtjale tähendab see võlakoorma kasvu, kuna tööjõuturul konkurentsivõimelisuse säilitamiseks tuleb tõsta isiklikku võlakoormat ja soetada sõiduvahend. Siin ilmneb aga vastuolu rahandusministri hoiatustega maailmamajanduse jahtumisest ja liigse võlakoorma võtmise eest. Nii julgen väita, et makromajanduslikust aspektist lähtuvalt on antud seadusemuudatus Eestile kahjulik.