Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vana puitmaja väärib kohest parandamist

Tarmo Elvisto 01. oktoober 2001, 00:00

Vanu puitmaju renoveerides tuleb leida tasakaal tänapäevaste mugavuste ning maja väärtuse säilitamise vahel.

Kinnisvaraturul sünnib enamik investeerimisotsuseid maksimaalse tulu saamise eesmärgil, mis ei soosi vanade puitmajade korrastamist kinnisvarainvestorite poolt. Tekkinud on hoopis surve nende pidevaks vähenemiseks ning seda eriti piirkondades, kus maa hind on kõrge ning maksimaalset kasu üritatakse lõigata ehituskrundilt. Odavama maaga ja paremini säilinud piirkondades on puitmajade renoveerimine siiski huvi äratanud.

Rääkides tervislikust, hingavast, omapära, oskustöö traditsioone ja kultuuriväärtusi kandvast tänapäevase ökoloogilise ilmavaatega seonduvast elukeskkonnast, peame silmas puitmaju. Kui räägime ajale jalgu jäänud agulitest, kodututest ja kõdunemisest, siis räägime ka valdavalt puitmajadest.

Reeglina ei sobi puitmaja neile, kellel on tarvis rikkust välja näidata või neile, kes peavad oma positsiooni ja tähtsust kaaskodanike ees rõhutama. Viimane suhtumine on Skandinaaviamaade kultuurile võõras ja see on üks põhjusi, miks seal on puitmajad hinnatud ja korras.

Eeltoodud probleemid kõrvale jättes tuleb tõdeda, et enamasti on vanadel puitmajadel siiski peale miljööväärtuse ka ehituslikku väärtust ja nende renoveerimine on mõttekas. Seda eriti säästva arengu printsiipidest lähtudes.

Kordategemine peaks algama majale diagnoosi panemisega, millega selgitatakse ühelt poolt, mis olukorras on põhikonstruktsioonid ja kommunikatsioonid, ning teisalt täpsustatakse, mis on muud sellele hoonele iseloomulikud väärtused. Kõikidele vanadele puitmajadele on iseloomulik, et need on suhteliselt hõlpsasti korrastatavad. Detailid on kas tervelt või osaliselt parandatavad, asendatavad ja teisaldatavad.

Kõige olulisem ülesanne vana puumaja kaasaegseks elamiseks projekteerimisel on tasakaalu leidmine elanike tänapäevaste eluliste ja olmeliste vajaduste rahuldamise ning maja väärtuste säilitamise vahel. Ideaalis saame soodsa keskkonna nii maja kui ka selle elanike tarvis.

Järgmine etapp oleks oma soovide tasakaalustamine materiaalsete võimalustega, mis tähendab renoveerimise aja- ja rahagraafiku paikapanemist. Kortermajade puhul tähendab see muu hulgas läbirääkimisi teiste kaasomanikega. Koos on asjade ajamine reeglina soodsam ning paljude tööde puhul ainuvõimalik. Ainuomanik peab jällegi arvestama sellega, kuidas oma investeeringutelt midagigi tagasi teenida.

Pankade pakutavate rahastamisvõimaluste kasutamine sõltub eeskätt taotleja sissetulekust. Kui omavalitsused soovivad puitrajoone miljööväärtuslikena säilitada, võiksid nad kergendada sinna laenude andmist. Seda viimast võiks lubada siiski ainult majade mõistliku renoveerimise või siis esmaabiliste tööde korral. Konkreetse piirkonnaga seotud rahastamisskeemidele võiks eelistada nooreperelaene, sest see ei tooks kaasa renoveerimata kinnisvara põhjendamatut hinnatõusu.

Säästev renoveerimine näeb ette tööde prioriteetsuse graafiku koostamist, mis varieerub vastavalt tööde mahtudele ja on igal juhtumil veidi erinev. Siiski võib välja tuua mõningad rusikareeglid. Esmaabitööde soovitused peaks olema ära toodud kõigi elamuhooldusfirmade juhendites.

Sageli mõtlevad majaomanikud, et küll siis teen, kui suuremat remonti alustan, kuid selline venitamine oleks viga, sest kahjustused süvenevad järjest kiiremini. Esmaabitööd on tarvis teostada igal juhul ka siis, kui ei ole kohe vahendeid suuremaks renoveerimiseks. Kui kahjustuste põhjused kõrvaldada, peatub enamasti ka põhikonstruktsioonide seisundi halvenemine.

Kahjuks võib kõige kiiremat parandamist vajavaid vigu kohata enamikul vanadel korterpuumajadel, kusjuures keegi ei näi kiirustavat. Või kui parandatakse, ei arvestata sageli elementaarsete füüsikareeglitega ? ülemine voodrilaud peaks ulatuma ikka alumise peale ja veelaud tuleks kinnitada mitte ilu pärast, vaid nii, et see juhiks vett eemale.

Maja esmaabi järel oleks järgmiseks prioriteediks elanike elementaarsete olmemugavuste kindlustamine. Pesemisruumi ei saa niiskusprobleemide tõttu siiski liiga odavalt ehitada.

Soovitatav oleks kasutada kolmekordset niiskusisolatsiooni ? mastiksit, glasuurplaate ja peale selle peaks olema teisaldatav du?ialus. Elektriküte pesemisruumi põrandas ning sundväljatõmbega ventilatsioon kuuluvad samuti asja juurde. Paljudel juhtudel on majavamm alguse saanud just puudulikust pesemisruumi ehitusest.

Samasse kategooriasse tuleks paigutada ka maaniiskuse tõkestamine. Üldlevinud soovitused, et keldris ei tohi olla vett ja sokli kivi- ning puitosa vahel peab olema niiskusisolatsioonikiht, peavad paika. Ettevaatlik tuleb olla aga pinnasele toetuvate põrandate niiskustõkete paigaldamisel ja betoonpõrandate valamisel. Viimasest soovitavad spetsialistid vanade majade puhul üldse hoiduda.

Elektrijuhtmed ja kaitsmed, madalpingejuhtmed, samuti küttesüsteemid ning nende korrashoid ei erine reeglina uute majade omast ja iga süsteemi ning selle funktsioneerimise eripärasid tuleb vaadelda konkreetses kontekstis, arvestades selle mahutamisega üldisesse tööde aja- ja maksegraafikuisse.

Kokkuvõttes tuleb sageli soodsam ühiselt maja tarvis rajada ka küttesüsteem ning jätta puuküttekolded varuvariandiks. Igal juhul on soovitatav säilitada puuküte vähemalt kamina kujul, mis on kasulik ruumide õhuvahetusele ja lisab korterile atraktiivsust.

Puitmaja korrastamine annab võimaluse eneseteostuseks. Tööde käigus tuleb avastada olemasolevad huvitavad detailid ja mitte häbeneda neid eksponeerida. Tasub meeles pidada, et puuduliku hoolduse järel on ohuks puitmajadele just liiga agar ümberehitamine ehk kapitaalremont.

Soovitatavaks ei saa pidada mõttetut detailide ja konstruktsioonide asendamist, moodsate materjalide üleküllust ning liigset isolatsioonikihtide lisamist. Vanu puitmaju iseloomustavad reeglina hoolikalt valitud materjalid ja korralike kutseoskustega ehitajate töö. Seda tõendab juba nende püsimise aeg. Pärast mõistlikku renoveerimist ning hooldust peaks neil hoonetel veel vähemalt sama pikk eluiga olema.

Ühe olulise ja sagedase küsimusena tasub välja tuua vanade puitmajade soojustamine. Siinjuures tuleks lähtuda kahest põhimõttest:

  • soojustuskihtide kogus sõltub majast või korterist kui tervikust;

  • peale soojustuse tasuvuse tuleb arvestada kaotsimineva kasuliku pinna, majafassaadi kuju muutuse jt oluliste teguritega.

Hetkemoega kaasaminek ei ole enamasti pikemas perspektiivis rahaliselt õigustatud. Rootslaste uuringud on näidanud, et valdav enamik soojakadudest toimub põrandate ja pööningulagede kaudu, samuti akende-uste tihenduse puudumise tõttu.

Üldlevinud moehaigus on akende väljavahetamine, kuigi need võivad olla veel täiesti korralikud, vajades vaid veidi hooldust ja tihendamist. Sageli paigaldatakse puitmajadele aga esteetiliselt ja mõningatel andmetel ka konstruktsiooniliselt sobimatud plastaknad. Viimaste kasutamist puitmaja fassaadidel Skandinaavias ei ole isiklikult küll, vaatamata hoolikale otsimisele, täheldanud.

Meie soovitus on akende ja seinte soojustamisel vahet teha vana puitmaja ja uusehitise vahel. Klassikalised umbes 16 sentimeetri paksused palkseinad on piisavalt tihendatuna ja niiskuskahjustuste puudumisel küllaldaselt soojustatud, kui neil on väljaspool tuuletõke ja laudis ning seespool kas papp või krohv. Puitsein suudab jääda n-ö hingavaks ja niiskusre?iimi ise reguleerivaks ka väikse lisasoojustuse lisamisel. Näiteks 5 cm tselluvilla või mineraalvilla kihi kipsplaadi karkassi alla lisamine ei tohiks palkseina niiskusre?iimi rikkuda. Küll valitseb selline oht mõttetult paksu soojustuse korral, mis eeldab juba välisseinte siseküljel niiskusetõkete kasutamist. Kilesse pakitud maja ei luba aga enam rääkida vanade konstruktsioonide loodus- ja inimsõbralikust hingavast iseloomust. Välisseinas kilede kasutamine on vanades puumajades täiesti vastunäidustatud. Küll on soovitatav hoolikalt soojustada põrandaalused näiteks fibo kergkruusa ja laepealsed umbes 30 cm tselluvilla kihiga.

Vanade majade värvimiseks on sobivaimad puhtad linaõlivärvid. Igasugustest pahtlitest tuleks kaarega mööda käia. Kogu vana värvikihi eemaldamine ei ole üldjuhul vajalik ega soovitatav. Kahjustunud palgikihtide asendamisel tuleks seda teha maja konstruktiivseid elemente mitte muutes, vaid analoogset puitmaterjali ja sobivat tehnoloogiat kasutades. Enne kui kahjustunud kohti eemaldama asuda, peaks veenduma, kui ulatuslik kahjustus ikka tegelikult on.

Maja üldpinna maksimaalne kasutuselevõtt on säästva renoveerimise mõistes ainult tervitatav. Sellega tõstetakse kasutatava pinna efektiivsust ja vähendatakse survet maja asendamiseks uusehitusega. Pööningute väljaehitamisel tuleks seda teha võimaluse korral konstruktsioone muutmata. Päevavalguse sisselaskmiseks sobivad katuseaknad. Katusekatte ja soojusisolatsiooni vahel peab kasutama spetsiaalseid niiskustõkkeid. Katusekorruse kasutamise alternatiivid on sinna näiteks katlaruumi või muude majapidamisruumide paigutamine. Keldrisse saab paigutada katlaruumi või kui see on konstruktsiooniliselt võimalik (kelder on piisavalt kõrge ja ei teki heitvee ärajuhtimise probleeme), ühiselt kasutatava sauna. See kõik eeldab arendajalt planeeringut või siis head koostööd majaelanike vahel. q

  • Prioriteet nr 1
    Maja kahjustuste ning nende põhjuste ja potentsiaalsete ohualli-kate väljaselgitamine ning likvideerimine. Siinjuures tuleb vahet teha esmaabil ja kardi-naalsetel muudatustel. Esmaabina võiks välja tuua katuste ja vihmavee-rennide korrastamise, välisvoodri parandamise, akna ja ukseplekkide ja veelaudade paranda- mise/paigaldamise. Potentsiaalsete ohualli-katena tuleb korrastada amortiseerunud korstna-lõõrid, küttekehad, elektrijuhtmed, veetorud ja kraanid.

  • Kellel on huvitavaid mõtteid ja kogemusi säästva renoveerimise vallas, võtke palun ühendust: säästva renoveerimise infokeskus, Väike Patarei 3, tel 641 4434.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:09
Otsi:

Ava täpsem otsing