Eestlaste arvel võimule

Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP) soovib kehtestada Narvas ?kakskeelsus? ehk legaliseerida vene umbkeelsus. Selles asjas on vene äärmusjõud saanud tänuväärset abi opositsiooniparteidelt: 23. augustil andsid Keskerakonna liikmed Edgar Savisaar, Mihhail Stalnuhhin ja Vladimir Velman sisse keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sisaldab kolm parandust.

Keeleseaduse parandamist on alustatud eesti keele õpetamise nõudest võõrkeelses riigi ja omavalitsuse haridusvõrgus. Seletuskiri mainib, et sellega oleks üheselt määratletud riigi keelepoliitika eesti keele õpetamisel. Seega olevat tegemist aktiivse keelepoliitika alustalaga, mis tagab efektiivsuse.

Juhin tähelepanu, et eesti keele õpetamise nõue eksisteeris ka Nõukogude ajal. Ka praeguses keeleõigussüsteemis on vastavad nõuded formuleeritud. Uudseks momendiks keeleseaduses on koolieelsete lasteasutuste äramärkimine, mis aga on olemas teistes seadustes. Seletuskirjas toodud väide, et paranduste rakendamine ei too kaasa täiendavaid kulutusi riigieelarvest on kahtlemata õige, sest vastav parandus ei muuda sisuliselt midagi.

Hoopis teisest mastist on parandused paragrahvides 11 ja 13, mida venelased ja Savisaar muuta soovivad. Seletuses märgitakse, et see tuleneb põhiseadusest. Vaevalt selles faktis siin midagi uudset on, sellest tulenevad ka praegu kehtiv formuleeringud. Teise paranduse eesmärgiks ei ole mitte põhiseaduse meenutamine, vaid keelepoliitiliste otsuste delegeerimine omavalitsuse pädevusse, põhjendades seda sõltumatusega riigi täitevvõimust.

Tegelikult on põhiseadus keeleküsimustes jätnud vähe mänguruumi: Eesti on ühe riigikeelega ? eesti keelega ? unitaarriik ning erandlikult võib muud keelt kasutada eesti keele kõrval seaduses mainitud juhtumitel. Selleks on Rahvusvahelise Poliitiliste ja Kodanikuõiguste Pakti paragrahvist 27 lähtuv põhimõtte vähemuste kaitsest, et tagada nende võimalus oma keele ja kultuuri säilitamiseks. Selleks peab olemas olema põlisvähemus, mida Narvas leidub marginaalselt, sest valdav enamik elanikke on sisserändajad ja nende järeltulijad.

Põhjus selle ettepaneku tegemiseks on selge: 1995. aastal taotlesid Narva ja Sillamäe volikogud vene keele seadustamist kohaliku omavalitsuse keelena. Valitsus keeldus, viidates vähemuse enamiku puudumisele alaliste elanike hulgas ning vähemuskeele aditiivsele funktsioonile eesti keele kõrval. Kuna nii eesti keele kui vene vähemuse olemasoluga on asjad ikka sealkandis kehvasti, ei oleks ka praegu vastus teistsugune. Seega üritatakse delegeerida asi omavalitsuse volikogule, kes siis asja jõuga ära teeks, küll siis pärast aega Riigikohtuga õiendada.

Tegelikult on siiani jätkunud Narvas eesti keelt kõnelevate inimeste diskrimineerimine, sisemise asjaajamise keel volikogu istungitel on isegi istungite juhatamisel vene keel! Vaevalt on Narva linna volikogu liikmed nii kõva peaga, et isegi aastaid korduvatest fraasidest aru saada ei suuda.

Kõige ohtlikum on esitatud parandustest kolmas, mis näeb ette piirkondlikku keelevahetust: kõik avalikes huvides olevad kutsed, kuulutused ja teadaanded peaksid olema eesti keele asemel vene keeles. Teiste sõnadega, Eestis peaks olema piirkondi, kus riigikeele nõue ei kehti.

Praegu on Narva ebakõlaks nõrk eesti keele oskus ning järjest süvenev arusaam, et seda vaja ei olegi. Selle asemel, et keelelist olukorda normaliseerida, pakutakse välja lahendusi, mis on ohuks Eesti keelepoliitilisele julgeolekule. Rahvusvaheline õigus on siin kategooriline: mitte ükski vähemuskeel ei tohi ohustada riigikeelt.

Seletuskirjas viidatud kohustus tagada kõigi inimeste põhiõiguste tegelik kaitse on loosung, millel rahvusvahelise õigusega midagi tegemist ei ole. Nimelt erinevad inimeste keelelised õigused suuresti vastavalt sellele, kas on tegemist kodanikega või mitte, vähemustega ja millistega nendest.

Erinevad keelelised õigused on pagulastel, võõrtöölistel, põlisrahvastel, teises riigis viibivatel meremeestel ja turistidel, kohtualustel ja arreteeritutel. Kõikide ühte patta panemine mingisugustest põhiõigustest rääkides annab tunnistust eelnõu esitajate asjatundmatusest.

Miks selline eelnõu esitati ja kellele on see kasulik? Enamikule mitte, sest muudatuste vastuvõtmine nõrgendab Eesti riiki, rahvast ja keelt, tõmbab alla elatustaseme ja vähendab töökohti. Eriti mõjuks see aga nendes piirkondades, kus parandusi ellu viima hakatakse, kus elanikud lõigatakse muust Eestist veelgi rohkem ära, tekitatakse barjäär normaalsetele turusidemetele ja ühiskondlikule mobiilsusele ning viiakse alla elatustase.

Kasulik on see mõningatele poliitikutele, kelle valijaskond on piiratud ega ole võimeline järgmisest hetkest kaugemale mõtlema. Lihtne on sööta venelasele ette õigust ainult vene keeles suhelda, kui inimene ei oska seostada seda elatustaseme languse ja võimaliku töökoha kaotusega. Samuti on uuringud näidanud, et selline Eestile kahjulik samm ei vähenda Keskerakonna populaarsust oma toetajaskonna hulgas.