Eesti Raudtee erastamise fantaasiad

Kuu aega pärast miljardi krooni laekumist Eesti riigile ja 66 AS Eesti Raudtee(ER) aktsiate omandiõiguse üleminekut Baltic Rail Services OÜ-le (BRS) jätkab Eesti Raudtee oma tegevust. Kas kardetud eraomanik ei kisugi liipreid üles ega hävita ettevõtte tegevust? Välismaised kurjategijad ei pesegi ettevõttes raha? Eestimaad ei müüdudki maha? Kõik need väited tunduvad absurdsena ja riik on nii seaduse tasandil kui ka lepinguliselt ennast kõikide taoliste riskide vastu mitmekordselt kindlustanud. Siiski fantaasiad püsivad ja nende ümberlükkamine ei ole lihtne tegevus

ERi erastajad ei olnud hämarad ärimehed. Esiteks tuleb rõhutada, et Antonio Angotti (Tony Massei) ja Giovanni Sposato ei ole kunagi omanud ega oma mingit seost ERi reaalse erastajaga BRSiga. Mainitud isikutest võib rääkida üksnes minevikku selgitades, seoses teise erastamisel osalenud pakkujaga, Rail Estonia ApSiga. Võin kinnitada, et tegelikult ei figureerinud Angotti ega Sposato ka Rail Estonia pakkumises mitte üheski kontekstis. Angotti ei olnud kunagi Rail Estonia ega selle emaettevõtete aktsionäride või juhtide hulgas. Eeltoodud ei ole mitte väited, vaid notariaalselt tõestatud ja legaliseeritud dokumentidega kinnitatud faktid.

See, kas Angotti oli kellegi tuttav, ei puudutanud Rail Estonia pakkumist. Samuti ei olnud Rail Estonia pakkumises mingisugust viidet kellelegi Sposatole ja erastamisagentuur ei ole kunagi aktsepteerinud Sposato väidetavat raha. Kas Sposato lasi oma pruudi auto olmetüli ajendil süüdata, ei oma vähimatki tähendust ERi erastamise kontekstis.

Levinud müüt on väide, nagu oleks riik erastamislepingu sõlmimisel võtnud endale heldelt kohustusi, ise midagi vastu saamata. Tegelikult võib ERi erastamislepingut pidada ebatavaliseks selles mõttes, et lepingus puudub riigi kohustusi käsitlev osa, samas on ülekaalukalt kõige mahukam osa erastamislepingust pühendatud üksnes BRSi ja ERi kohustustele riigi ees. Eesti riigil on erastamislepingu alusel hulgaliselt õigusi, sh äriplaani ja investeerimiskohustuse täitmise kontrollimisel, kõikides olulisemates küsimustes vetoõiguse kasutamisel, aktsiate edasise müügi piiramisel jne. Kogu vastutus ERi edasise toimimise eest lasub aga 66 aktsiate omanikul, BRSil.

Riigi suuremahuliste kohustuste müüt tuleneb ilmselt sellest, et riigi kindlate kohustustena on ekslikult käsitletud riigi poolt antud kinnitusi, millest valdav osa tõenäoliselt kunagi ei realiseeru. Tegelikult ilma teatavaid müüdavat objekti puudutavate kinnituste andmiseta (nt kasvõi ostjale enne pakkumise esitamist teadmata olnud ebaselgete nõuete osas) ei oleks võimalik ERi erastamise mastaabis rahvusvaheliste lepingute sõlmimine. Muidugi oleks lihtne panna lepingusse ainult üks lause ?you pay us?, kuid sellist käitumist ei aktsepteeriks ükski korralik investor.

Kõike korraga ei saa. ERi erastamise kritiseerimisel ilmneb kohati soov absurdi järele, et eraomanik peaks riigi heaks tasuta tööd tegema. Sellise suhtumise näide on ka pahameel selle üle, et eraomanik tuleb ERilt kasumit teenima. Jääb arusaamatuks, mis on selles halba, kui riigi ees oma kohustused täinud eraomanik kasumit teenib ja seda vähemusaktsionäriga (riigiga) jagab. Samamoodi on arusaamatu hilinenud kriitika eraomaniku koondamiskavade suhtes, mida ettevõtte töö parema korraldamise nimel soovitakse teostada.

Erastamisagentuuri nõukogu kõik liikmed olid üksmeelel, et tööhõive tagamise või uute töökohtade loomise kohustust ei ole vaja erastajale esitada. Täiendavate pakkujaid koormavate lisatingimuste kehtestamine oleks olnud vastuolus erastamise peamiste eesmärkidega, mis olid muuhulgas suuremahuliste investeeringute tagamine ja konkurentsivõime suurendamine.

Riik sai ERi 66 aktsiate erastamisest ettevõtte majandusseisu arvestades kindlasti väga hea hinna, mis läheb riigile oluliste projektide toetuseks ja reservidesse. Riik on vabanenud suure riskiastmega idakaubandusega seotud ettevõttest ega pea sinna tulevikus pumpama maksumaksja raha.

ERi senine majandusseis, kasuminumbrid ja infrastruktuuri olukord viitavad sellele, et riik ei ole suutnud olla ERile hea peremees. Olulisim erastamise tagajärg on see, et uuel omanikul on erinevalt riigist vajalikud vahendid, oskused, tahe ja tagatised oma suurinvesteeringute ja tasutud ostuhinna õigustamiseks. Sellega on loodud kõik eeldused, et ER muutuks peale erastamist kaasaegseks ja konkurentsivõimeliseks ettevõtteks ning aitaks kaasa kogu Eesti majanduskliima parandamisele.