Veekahjustused muudavad hoone lõpuks kasutuskõlbmatuks

Taivo Gross 10. oktoober 2001, 00:00

Vee mõju ehitistele ei ole alati ühesugune, sest vastavalt erinevatele olekutele ? vedel, gaasiline või tahke ? tekitab vesi hoonetele erinevaid kahjustusi. Selliste kahjustuste põhjusteks on muu hulgas puudulik planeerimine ja teostus, mittefunktsioneerivad või puuduvad isolatsioonid, veekoormuse muutused, nagu näiteks põhjaveetaseme tõus, kõrgvesi, ehitusmaterjalide amortiseerumine jne.

Tulemuseks võivad olla niisked või märjad keldrid, kahjustused krohvi- või võõbakihis, liikunud soolade tekitatud kahjustused, sammalde ja vetikate ladestumine.

Vesi avaldab ehitisele mõju mitmel moel. Fassaade ja sokleid mõjutab kõige rohkem vihmavesi ja pritsmevesi, keldrite ja maaga kokkupuutes olevate ehitiseosade puhul on kahju tekitajaks pinnaseniiskus, nõrgvesi või põhjavesi.

Ehitusmaterjalide poorides toimub nii horisontaalne kui ka vertikaalne kapillaarvee transport. See tõstab niiskuse hulka müüritises, toob kaasa seina- ja põrandapindade läbiniiskumise ning maaga kokkupuutes olevate koormatud ehitise osade infiltratsiooni.

Hoonete omanikele on hästi tuntud sellised kahjustused, nagu hallitusseened, kõdunemishais, ehitusmaterjalide amortiseerumine, mis võib lõpuks viia selleni, et üksikud ruumid või ka terve hoone muutub kasutuskõlbmatuks.

Lisaks nendele tagajärgedele kaotavad ehitusmaterjalid oma soojusisoleerivad omadused, mis viib omakorda suuremate kütte- ehk energiakuludeni. Kapillaarse veega transporditakse ka sisaldisi, nagu näiteks ehitiskahjulikke soolasid. Vee aurustumisel tekivad soolakristallid, mis tekitavad ?õitsemist?, krohvikihi lagunemist ja maha pudenemist. Suuremate koormuste puhul võib tihti esineda telliskivide, vuugimördi või betooni lagunemist.

Ehitusmaterjalide ?õitsemist? nimetatakse rahvakeeli salpeetriks. Tegelikult on tegemist ehitusmaterjalis ladestunud sooladega, eelkõige sulfaatide, nitraatide, kloriidide ja karbonaatidega, mis imavad hüdroskoopiliselt niiskust. Need soolad imavad vastavalt oma hüdroskoopsusele erineval määral niiskust ümbritsevast õhust. Imatava niiskusekoguse puhul on määravaks soola liik, õhu temperatuur ja veesisaldus (suhteline õhuniiskus).

See fenomen viib muuhulgas selleni, et keldrite, eluruumide ja majapidamishoonete niiskusvastuvõtlikkus muutub soojal aastaajal suuremaks kui külmal aastaajal. See kummutab eksiarvamuse, nagu tekitaks niiskete keldrite pidev tuulutamine suvel nende liigset kuivamist. Tegelikult on tagajärjeks niisked seinad, kõdunemishais, pudenev krohv, lagunevad vuugid ja lahtine võõbakiht.

Niisketes keldrites, mille ehitamisel on kasutatud ka puitu, tekib tihti ?ehtne majavamm?. Eriti suur on vammi oht vanade, puupõrandatega ning palktaladega ehitiste puhul.

Lisaks sellele, et need kahjustustele kujutavad endast ohtu hoone seismiskindlusele, võib selline olukord kahjustada majaelanike tervist.

Fassaade kahjustab kõige rohkem vihmavesi ja lumesulamisvesi. Niisked seinad kaotavad palju oma soojusisoleerivast võimest. Sellistes hoonetes tuleb vastuvõetava kliima saavutamiseks suurendada kulutusi küttele, mis tõusvate hindade korral pole hea lahendus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing