Elektri hinnast täpsemalt ja asjakohaselt

Maailmapanga analüütik Paavo Eliste väidab (?Elektri hinna tõus vältimatu? (ÄP 05.10.), et Eestis tarbitakse elektrit ülemäära palju, 18,4 MWh elaniku kohta (1998.a). Kust see arv on võetud? Eestis tarbiti 1998. a elektrit elaniku kohta  4524 kWh ehk 4,5 MWh, Rootsis aga samal ajal 15,5 MWh ja Soomes 14,9 MWh elaniku kohta (vastavalt rahvusvahelise energiaagentuuri metoodikale on tarbimisse arvestatud ka elektrijaamade omatarve).

Ka kogu primaarenergia tarbimine elaniku kohta oli Eestis tunduvalt väiksem kui Põhjamaades või ELi riikides keskmiselt: Eestis 3,3 õliekvivalendi tonni, Soomes vastavalt 6,5, Rootsis 5,9, EL keskmiselt 3,85 (1998.a).

Mis puutub energiatarbimise efektiivsust SKP suhtes, siis on see Eestis tõepoolest liiga madal. Põhjus ei ole aga suures energiatarbimises, vaid eeskätt väga madalas SKP toodangus: SKP ostujõu standardis elaniku kohta on Eestil ligi kolm korda väiksem kui Soomel või ELi riikidel keskmiselt. Sellest tulenebki Eesti madal energiatarbimise efektiivsus, võrreldes paljude teiste riikide näitajatega. Eesti konkurentsivõime parandamise teed ei tule otsida mitte niivõrd energiatarbimise vähendamises, kui just SKP kasvu kiirendamises ehk Eesti majanduse arendamises.

Kommentaarist ei ole arusaadav, mida on mõeldud elektri hinna liberaliseerimise all. Kui praegu päevakorras olevat elektri hinna tõstmist nimetatakse liberaliseerimiseks, on küll midagi viltu. Tegemist on ju otsese monopoolse diktaadiga, kus ei vaevuta isegi korrektselt põhjendama neid hindu, rääkimata andmete avalikustamisest ja kulude läbipaistvusest, mida nõuavad tarbijakaitse- ja konkurentsiseadus.

Elektri tootmisega kaasnevate keskkonnakaitse kulude tõusuga tuleb muidugi nõustuda. Kuid siingi on kõnealuses kommentaaris ebatäpsusi. Nt CO2 emissioon Eestis on pärast 1997. a tunduvalt vähenenud (tõsi, energiatootmise vähenemise arvel). Samuti peab arvestama, et kavandatavad kõrged saastetasud peavad stimuleerima taastuv- ja alternatiivenergia arengut, mitte aga elektri hinna tõstmise kaudu põlistama monopoolset põlevkivienergeetikat.

Mis puutub konkreetsesse elektrihinna tõusu tarbijagruppide lõikes, siis mõjub kavandatav püsitasu 20 kr kuus kõige valusamalt just neile tarbijatele, kes tarbivad vähe ehk säästlikult. Nagu igasuguste mittemõõdetavate tasude puhul, on tegu tulu saamisega osutamata teenuse eest, mis stimuleerib tarbijat raiskama.

Autor: Koidu Tenno