Forvardtehing kutsikale

Põhimõtteliselt sarnanevad forvardtehingud optsioonidega, olulisimaks erinevuseks on siin asjaolu, et võimalus asendub kohustusega. Seega on forvard kohustus osta või müüa vara kokkulepitud tähtajal kindla hinnaga.

Oletame, et keegi soovib endale soetada haruldase mastifi tõugu koera. Kuuldes, et üks tiibeti mastif on just poeginud, kiirustab ta selle omaniku juurde, uurib koera sugupuud ja on väga huvitatud kutsika ostmisest. Kõik oleks väga kena, aga kutsikas on emast võõrutamiseks veel liiga noor. Selleks, et kindlustada populaarset tõugu kutsika endale saamine, lepivad soovija ning koera peremees kokku, et kahe kuu pärast maksab soovija koeraomanikule 10 000 krooni ning saab siis kutsika vastu. Seega on sisuliselt toimunud forvardtehing, milles üks pool kohustub kutsika müüma ja teine pool maksma kindlaks määratud kuupäeval kindla summa.

Tänu oma lihtsusele ja kasulikkusele riskide vähendamisel on forvardtehingutel pikk ajalugu. Selle kohta, missugused olid esimesed forvardtehingud, pole ajaloolased veel üksmeelele jõudnud. On aga kindlaid tõendeid, et Vana-Rooma imperaatorid sõlmisid forvardlepinguid kindlustamaks teraviljaimporti Egiptusest.

Forvardtehingud ongi väga populaarsed valuutade ja börsikaupade ostmisel-müümisel. Börsikaupade nn maailmaturu hinnad tähendavad tavaliselt selle kauba futuurhindu, õigemini lähima kuu futuurhindu.

Futuur on standardiseeritud forvardleping, mida kasutatakse börsil. Kui forvardlepingut on võimalik sõlmida iga kauba kohta, olgu need siis kutsikad või aktsiad, siis futuurtehinguid saab sooritada vaid kindla vara kindlale kogusele ning ainult börsidel, kus selle varaga kaubeldakse. Näiteks kui räägitakse nafta maailmaturu hinnast, siis on tegemist futuurtehingute hinnaga Rahvusvahelisel Naftabörsil Londonis, sest London on Euroopa suurim börs, kus kaubeldakse naftafutuuridega.