Meeliköitev prantslaslikkus

Annikky Lamp 12. oktoober 2001, 00:00

Üks esimesi märke kõige prantslasliku jõulisest come-back?ist ei tulnud Prantsusmaalt, vaid hoopis Hollywoodist. Buz Luhrmanni (paljud mäletavad teda ebaortodoksse ?Romeo ja Julia? re?issöörina) kirev ja kirglik, korraga nii moodne kui vanamoodne film ?Moulin Rouge? pakkus ameeriklastele vaheldumisi traagilist armastust ja kankaani ning murdis end edetabelite tippu. Meeletu menu saatis ka filmi tunnuslugu ?Lady Marmelade?, mida esitasid korsettidesse surutud ja kabareekoreograafiliselt seatud Ameerika staarid Chistina Aguilera, Pink, Lil Kim ja Maya.

Kuid prantslased on kiire taibuga ja nüüd on ka nemad suurfilmiga maha saanud: Jean-Pierre Jeaunet? ?Amelie? igiprantslasliku Audrey Tatou?ga peaosas on juba praegu kuulutatud selle dekaadi parimaks prantsuse filmiks.

Loodame, et see õnnest ja unistusest rääkiv stiilne film ka Eestisse jõuab. ?Moulin Rouge?i? on oodata juba lähiajal.

Kino ei ole aga ainus koht, kus prantsusepärasus võimutseb. Moe- ja elustiiliajakirjad korrutavad aina, et kui midagi kanda, siis Chaneli, meremehe-?ikki, kvaliteetset lipsu, musta, baretti või korsetti; kui midagi juua, siis õilsat Prantsuse veini, korralikku konjakit või taastulnud kultusjooki absinti; kui midagi süüa, siis hanemaksa ja sufleed; kui midagi kuulata, siis Edith Piafi, Airi või tänavamuusikuid.

Eestlastele kipub prantslaslik kirglikkus võõraks ja prantslaslik elegants kättesaamatuks jääma. Kuid ekspresident Lennart Meri kinnitab, et Eesti ja Prantsusmaa on läbi aegade olnud tihedalt seotud.

?Me oleme elanud Charlemagne?i krooni all; prantslane Fulco tõi Eestisse ja Lõuna-Soome ristiusu,? kirjeldab Meri. Tema meelest on nii eesti maalikunst, kirjandus, mõttelaad kui vabadustunne 19. sajandi Prantsusmaa lapsed. Pole siis ime, et Prantsusmaa president Jaques Chirac peab Eestit frankofiilia kõige põhjapoolsemaks kantsiks.

Ning kui hoolega ringi vaadata, leiab Eestis tõepoolest kohti, kus Prantsusmaa sugugi nii kauge ei tundu. Pühapäeviti tasub hilist hommikusööki nautida Le Bonaparte?is võrratute saiakeste, quiche?ide, värske mahla ja kohviga.

Reedeõhtud võib aga veeta Creperie?s koos imemaitsvate kreppide, cafe au lait? ja kalvadosega. Võtke kaasa värskelt eesti keelde tõlgitud Montaigne?i esseed või äsjailmunud Toulouse-Lautreci elulugu ja Pariisi sõitmine ei tundugi enam absoluutselt möödapääsmatu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:11
Otsi:

Ava täpsem otsing