Globaalkriis või optimism

16. oktoober 2001, 00:00

Kui hilissuvel oli veel õhkõrn lootus, et sügavam kriis läheb maailmamajandusest mööda, siis peale 11. septembri sündmusi analüütikud enam illusioone ei hellita: teated, mis saabuvad Jaapanist, Euroopast ja USAst on kõike muud kui julgustavad.

Maailmamajanduse lähituleviku seisukohast tuli terrorirünnak halvimal võimalikul ajal: Jaapani ja Euroopa majandus hakkas juba toibumismärke ilmutama ja ka USA kehvapoolsed näitajad tundusid jäävat libastumiseks banaanikoorel.

New Yorki ja Washingtoni tabanud terrorirünnak ja selle järelmõjud hävitasid sellegi väikese tarbijausalduse mis veel oli olemas: ehkki IMF on seni hoidunud nimetamast asju õigete nimedega ei muuda see tõsiasja, et maailmamajanduse kasv aeglustub. Tänavu peaks maailmamajandus kasvama ainult 2, samas kui eelmisel aastal moodustas see 4 ja viimasel 25 aastal keskmiselt 3,8 aastas.

Põhiküsimus on nüüd: mis saab edasi? Kas on tegemist ajutise tagasiminekuga või millegi hullemaga, nagu oli 1980ndate alguse globaalne majanduskriis? Millest on tingitud analüütikute järjekindel optimism, sest märke kiirest stabiliseerumisest ei ole. Kas karta kõige halvemat?

Enamik analüütikuid arvab, et mitte ja on pigem optimistid kui pessimistid. Nende nägemuse järgi hakkab USA majandus peagi kasvama ja hiljemalt järgmise aasta keskpaigaks jõuab ka Euroopa kasvufaasi. Loomulikult on selleks vaja ka võlukepikest ehk intressikärpeid. Nõudluse turgutamiseks on Föderaalreserv teatanud uutest kärbetest ja isegi Euroopa keskpank hakkab selles suunas mõtlema.

Ehkki intressikärpe mõju pole kunagi kohene on intressipoliitilised meetmed seni tõestanud oma tõhusust. Ameeriklased peaks varsti kätte saama ka maksukärpe, mis on ligi 0,5 SKTst. Ettevalmistamisel on kaks korda suurem täiendavate assigneeringute ja maksukärbete pakett.

Minevikus on just nõudluse soodustamisele suunatud raha- ja fiskaalpoliitika taastanud USA kasvutempod ning seekordne kriis ei ole erand. Optimismi lisab asjaolu, et seekord ei ole tegu pangandus- või kinnisvarakriisiga. Ka börsimull on praeguseks nii kokku kuivanud, et enamik analüütikuid ei usu aktsiate hindade languse jätkumist. Nii et vähemalt USAs on optimismiks põhjust küllaga.

Muude riikide, eriti Jaapani olukord on palju hullem. Praegu on maailmamajanduse probleem nr 1 just Jaapan, mis vaevleb endiselt stagnatsiooni küüsis. Jaapani valitsuse käsutuses ei ole olukorrale sobivaid majanduspoliitilisi meetmeid, et anda majandusele ja tarbimisele hoogu inflatsiooni kaudu. Kui Jaapani laevuke peaks minema kummuli, võtab ta põhja kaasa terve Aasia majanduse. Siis ei aita ussi- ega püssirohi ja maailmamajandust ootab ees kas langus või kriis. Teisest küljest, kui USA-l õnnestuks taastada endised kasvutempod saaks Jaapan oma agooniat selle abi veel mõni aasta pikendada.

Suuruselt teine probleem on Euroopa. Seni on Euroopa keskpank olnud väga tõrges intresside kärpimisega, kartes inflatsiooni plahvatuslikku kasvu ehkki viimane on praegu Euroopa ees seisvatest probleemidest kõige väiksem. Euroopa rahapoliitika tegelik probleem on Maastrichti leping ja suutmatus soodustada kasvu.

Kui USAs ei tule kiiret ja põhjalikku murrangut, ei pääse kriisist ka Euroopa, mille Maastrichti leping keelab majandustsüklit mõjutava poliitika. Euroopa eelarvepiirangute eesmärk oli rahustada sakslastest võlakirjaomanikke, kes peavad loobuma oma kallist D-margast. Kas see poliitika on edukas, pole kindel. Praegu on Euroopa majandust hoidnud vee peal õhkõrn kasv, kuid edaspidises ei ole keegi kindel.

Kolmas probleem on Ladina-Ameerika ja Aasia. Argentiina ei suuda tasuda oma välisvõlga, Brasiilias on lisaks valimised. Mehhiko majandus seisab kuristiku serval. Aasia riike kammitseb ekspordi langus ja reformide puudumine. Kõik see meenutab põuas kuivanud jõesängi, kus veetase on langenud nii madalale, et nüüd on kõigile näha vee all olnud rämps.

Kas saab olla optimist, kui on nii palju probleeme ja uskuda kasvutempode peatsesse taastumisse? Saab, sest USA majanduse ainus probleem on praegu nõudluse taastamine. Kui see õnnestub, hoolitseb raha- ja fiskaalpoliitika selle eest, et majanduse purjed koguks uuesti tuult. Nii on see olnud viimase 10 kasvutempode languse ajal ja on ka edaspidi. Kui USA toimub tagasilöögist ja Euroopa kosub, ootab ka maailmamajandust mõõdukas kasv. Selge et uut majandusbuumi ei tule niipea, sest ka kõige optimistlikemate prognooside kohaselt kasvab globaalne majandus 3,5, mis on alla viimaste aastate keskmist.

Loomulikult ei pruugi kõik need soovid täituda. Kui tarbijausaldus ja nõudlus ei hakka kogu maailmas tõusma, väheneb tootmine. Nii juhtus 1982.a. kui maailmamajanduse kasvuks jäi 0,6. See ei põhjusta küll globaalset majanduskriisi, kuid kindlasti suure tööpuuduse ja pankrotilaine. Jäägem siiski optimistideks ja lootkem, et positiivne murrang saabub hiljemalt 2002. a. keskel. Maailmamajandus väärib seda.

© Project Syndicate

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:58
Otsi:

Ava täpsem otsing