Rahvusvaheline õigus ja antiterrorism

Nüüdisaegne rahvusvaheline õigus lubab relvajõude sõjaliselt kasutada üksnes kahel juhul. ÜRO põhikiri annab selleks kaks õiguslikku alust:

Esiteks. ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse põhjal sanktsioonina agressori, rahurikkuja või rahuohustaja ohjeldamiseks, kui muud abinõud ei ole vajalikke tulemusi andnud.

Artikkel 42: Kui Julgeolekunõukogu arvab, et artiklis 41 ettenähtud abinõud võivad osutuda mitteküllaldasteks või on juba osutunud mitteküllaldasteks, volitatakse teda ette võtma sellist tegevust õhu-, mere- ja maajõududega, mis osutuvad vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks, näiteks demonstratsioonid, blokaad jm organisatsiooni liikmete õhu-, mere- või maajõudude operatsioonid.

Teiseks, individuaalse ja kollektiivse enesekaitse korras agressorile vastulöögi andmiseks, kui riik on langenud relvastatud kallaletungi ohvriks.

Artikkel 51: relvastatud kallaletung puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta tarvitusele rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke abinõusid.

Kui relvajõudude sõjalisel kasutamisel ei esine kumbagi ÜRO põhikirjas märgitud õiguslikust alusest, siis on tegemist rahvusvahelise õiguse rikkumisega ning ühtlasi agressiooniaktiga või rahurikkumisega või rahuohustamisega.

1991.a. toimunud Lahesõjas kasutasid Iraagi-vastase koalitsiooni liikmesriigid sõjalist jõudu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel, mis sanktsioneeris Iraagi karistamise Kuveidi okupeerimise eest. Julgeolekunõukogu oli sellekohase otsuse langetanud 1990.a. sügisel pärast küllaltki pikki vaidlusi. Seega oli Iraagi vastu sõjalise jõu kasutamine Lahesõjas õiguspärane, sest sellel oli õiguslik alus ÜRO põhikirja artikkel 42 ja sellele tuginev Julgeolekunõukogu otsus.

Alustades nüüd sõda terrorismi vastu, pidi USA leidma sellele õigusliku aluse. Üks võimalus oli taotleda ÜRO Julgeolekunõukogult sanktsiooni terroriste toetava riigi (või riikide) sõjaliseks karistamiseks. Väheusutav, et julgeolekunõukogus oleks olnud reaalne sellise otsuse kiire vastuvõtmine Afganistani suhtes. Seetõttu valis USA teistsuguse õigusliku põhjenduse, kui see oli Lahesõja puhul. Enam ei pöördutud ÜRO põhikirja artikkel 42 poole, vaid 11. septembri terrorirünnak kvalifitseeriti kui relvastatud kallaletung ning saadi õigus enesekaitsele, mida sätestab artikkel 51. Samal õiguslikul alusel ühinesid USA sõjaliste aktsioonidega Ühendkuningriik ning teised NATO liikmesmaad, sest õiguspärane on ka kollektiivne enesekaitse.

Rünnakud Afganistani vastu avaldavad olulist mõju rahvusvahelise õiguse edasisele arengule. Kui siiani oli valdav käsitlus, et enesekaitset saab teostada oma riigi piires ja oma territooriumi kohal, võib edaspidi õiguspäraseks osutuda ka n.ö distantsenesekaitse.

Kui seni oli ülekaalus arvamus, et riigi õigus enesekaitsele tekib relvastatud kallaletungist, mille on sooritanud tema vastu teine riik (rahvusvahelise õiguse subjekt) oma relvajõududega, on edaspidi ilmselt relvastatud kallaletungina käsitletav ka organisatsioonide (nt al Qaeda) toimepandud aktsioon, milles kasutatakse mitterelvi (nt tsiviillennukit).